Eesti -- Euroopa reservaadiks!

Meie iseseisvuse hind

Kolm korda on Eesti rahvas tõusnud ja kolm korda langenud. Viimane langus, praegune, jätab siiski väikese lootuse. Missuguse, sellele pole veel vastanud ükski partei.

Endastmõistetavalt peame end eestlasteks. Aga kas me seda ka tegelikult oleme? Tundub küll, et oleme ikka veel see isepäine maarahvas - maa ja selle rahvas --, kes end nõnda nimetades tõmbas piirjoone endi ja kõige võõra vahele. See on olnud meie ainus identiteet. Meile pole eriti oluline keel, mille Kristjan Jaak Peterson maast üles korjas, ega ka nimetus „eestlased" (estid), nagu meid iidsetest aegadest teised on nimetanud. Oma asuala piiridegi suhtes oleme pigem leplikud, kui sõjakad. Meie ühistunne (paisugugi see mõnikord Koidulauliku kandlehelideks, Juhan Liivi murelauludeks või suureks kooslaulmiseks) on pigem võlts ja igatsuslik kui tegelik. Nagu ka viimane, laulev „revolutsioon" ja praegune tegelikkus.

Mis kõige ehmatavam - eesti rahva suurim taandareng pole toimunud võõra võimu all, vaid iseseisev olles. Olgu, oma esimese riigi kaotasime välisel survel. Aga ärgem unustagem, et meie juhid aktiivselt ja rahvas passiivselt aitasid sellele kaasa! Nüüd, teises iseseisvuses, oleme 20 aastaga sündimatute ja väljarännanutena (juba öeldakse - evakueeritutena) kaotanud 200 tuhat eestlast. See on siis meie iseseisvuse hind! Keda süüdistada?

Purjus juhid, nõidusunes rahvas

Majandusetut, ühiskonnatut, lootusetut väikeriiki juhivad purjus juhid. Purjus võimust ja vastutamatusest.

Loomulikult on ministrite (rahva teenrid!) ainus eesmärk mitte teenida rahvast, mitte suhelda rahvaga. Meil siin Eestis. Sestap on tuumikministrid, aga ka teised, läbinud põhjaliku PR-koolituse: peaminister, kes ditürambides nõrk, valetab otse ja jõhkralt; sotsiaalminister, vastupidi, vajutab klõps! jutumasina nupule, ja kuulaja rambistub; rahandusminister nopib siit ja sealt, mängib askeesile, kasinusele, elukarmusele.

Rahvas aga vaatab seda kõike pealt, viibides letargias, nõidusunes.

Millestki tuleb loobuda - kas nõidusunest või elust? Või hoopis võltsuhkusest, et suudame olla iseseisvad, et suudame olla riik?.. Võib-olla on riik meile see võõras, millega me ei suudagi harjuda? Võib-olla oleme riigiks liiga väikesed?

Rehielamud taas ausse!

Venemaa alla me enam ei taha. Aga kas tema meidki tahab? Ükski teine riik ei taha enam ka protektoraadiga jännata.

Siiski-siiski... Kui praegune võlts-Euroopa tahaks tõesti olla humaanne, kultuurne ja kokkuhoidev, siis ta võiks Eesti (vahest teisedki Balti riigid?) võtta oma reservaadiks. Mida haldaksid UNESCO ja riikide nõukogu.

Eesti oma arhailise Euroopa rahvaga, Kihnu ja Setuga, Saare- ja Hiiumaaga, pagana- ja vanausulistega, puhta looduse ja metselajatega annaks küll reservaadi mõõdu välja. Oleksime maheviljelejad ja allhanketegijad. Meil poleks tarvis valitsust, sõjaväge ega põlevkivipõletamist. Raha pensionideks ja sotsiaalhooldeks saaksime suurenenud turismist; vahest (patt küll!) ka Euroopa toetusrahadest, nagu praegugi.

Kes tunneb alaväärsuskompleksi, rändab välja, või tõmbub rehielamusse, peaaegu nagu praegugi.

ANTS METSLA, Vändra, Pärnumaa

Jaga |