Pension sõltub haridusest

„Töölkäijad ei suuda vanureid ülal pidada!" kinnitavad valitsusparteidesse kuuluvad poliitikud nagu ühest suust, ning kahjuks on neil õigus. Muidugi ei kogune piisavalt sotsiaalvahendeid riigis, kus madal tootlikkus; vahendusele, mitte aga lisaväärtuse loomisele orienteeritud majandus; segane ja üha halvenev haridussüsteem. Just riiklikud investeeringud haridusse ning sellest tulenev üleminek teadmistepõhisele tootmisele aitaks Eesti välja august, kuhu on riigi tõuganud kätt tulevaste pensionäride rahakotti sirutav valitsus.

Eesti inimarengu aruanne annab pildi, mis meie valitsusmeedia poolt üleskiidetud riigis tegelikult toimub. Eriti murettekitav on sotsiaalse ja haridusliku ebavõrdsuse kasv, millele lisandub laste koolirõõmu puudumine. Aruanne tõdeb, et haridus ei toimi enam ühiskonna arengut vedava mootorina, vaid on ebaloogiliste ja valusate reformikatsete tõttu maha käinud. Ent rahval, mille lastel puudub usk, et haridus aitab nad edaspidises elus paremale järjele, pole tulevikku.

Praeguse haridusministri Lukase asjatundmatus on viinud olukorrani, kus kvaliteetset haridust võib saada vaid Tallinna eliitkoolides, mis otsekui imeväel suudavad veel tasemel püsida. Kõik, kes sellelt „rongilt" maha pudenevad, on määratud vegeteerima. Selline rahva osaline tasalülitamine loobki olukorra, kus tööviljakus ja tootlikkus ei taga pensionideks mõeldud sotsiaalmaksu piisavat laekumist. Kui ühiskond on suuteline kümne labidamehe kohta välja panema ühe väljaõppinud töötaja, on tegemist arenguriigiga, kus toimivat pensionisüsteemi polegi võimalik säilitada. Eesti on tänu praeguse valitsuse „targale" juhtimisele sellele piirile jõudnud, üle jääb vaid pensioniea järk-järguline edasinihutamine vanuseni, milleni õnnestub välja venitada üksnes vähestel.

Mis oleks alternatiiv? Pakun tasakaalustatud hariduspoliitikat, mis lõpetab senise tõmblemise ning tagab maineka põhi- ja gümnaasiumihariduse võimalikult kodu lähedal. Hariduse toetuseks tuleb vajadusel võtta laenu, kasutada reserve ja lõpuks vähendada kaitsekulutusi. Ainus kindel pensionisammas on pealekasvav haritud ja teotahteline põlvkond, kellele koolirõõmu abil on sisse süstitud isamaa-armastus ning austus vanema põlvkonna vastu.

Peame leidma võimaluse muuta koolid taas lapse- ja noortesõbralikuks ning õpetajaamet austusväärseks mitte üksnes moraalselt, vaid ka materiaalselt. Siis ei tule meil arutada pensioniea tõstmist, sest hea haridussüsteemloob viljaka tööealiste põlvkonna, kes suudab tagada vanemate vajadused, nagu nemad suutsid enda produktiivsel tööperioodil.

Teiseks tuleb teha korrektiivid suhtumises kõrgharidusse. Tallinna Tehnikaülikool ning Tallinna Ülikool ja Tartu Ülikool vajavad senisest suuremat riigi tuge. Kui ütleme ülikoolide juhtidele, et raha hankimiseks tuleb riikliku tellimuse arvel suurendada välisüliõpilaste arvu, võtame tuleviku iseendalt. Kõrgharidusega kodanik on igale riigile suurim väärtus. Selleks et lõpetada õuduslood tööealisi ahistavast „pensionäride armeest", peame suurendama riiklikku tellimust ülikoolidele. Vaid nii tagame teaduspõhise tootmise kaudu lisaväärtusi loova ühiskonna, kus ei tule pensioniiga lõputult edasi lükata.

KESKMÕTE:

Rahval, mille lastel puudub usk, et haridus aitab nad edaspidises elus paremale järjele, puudub tulevik.

IGOR KRAVTŠENKO, Tallinna Mustamäe halduskogu esimees

Jaga |