Kas Eesti ühiskond jõuab omandireformi õiglaste lahenditeni?

Urmi Reinde,      28. veebruar 2007


Eesti Üürnike Liit korraldas vastlapäeval Rahvusraamatukogus konverentsi "Omandireformi õiglased lahendid". Ligi 400 osavõtjaga konverents töötas välja lõppdokumendid, millega omandireformi sundüürnikke puudutavas osas ja Eesti elamupoliitikas tervikuna edasi minna. Kutsutud kümnekonnast meediaväljaandest ükski kohale ei ilmunud. Kesknädal võtab kõneldu kokku.

EDGAR SAVISAAR, majandus- ja kommunikatsiooniminister:
"Parempoolsed parteid sundüürnike probleeme ei tunnista."

Ministri sõnul sõltuvad sundüürnike probleemide lahendid Riigikogu valimiste tulemustest ja sellest valitsusest, kes ja milliste omavaheliste kokkulepetega võimule tuleb.

"Meedias ja poliitikas on sundüürnike kohta väga mitmesuguseid erinevaid arvamusi. Ühed tunnistavad, et – jah, riik on neile inimestele halba teinud. Teised kehitavad õlgu, et – noh, mis siis!"

Savisaar ütles, et sai majandusministrina oma ettekannet ette valmistades toetuda ministeeriumis vaid ühele abilisele – Eesti riik peab vajalikuks palka maksta vaid üheleainsale elamumajanduse spetsialistile, kellel käib kogu probleemistiku majanduslik aspekt kahtlemata üle jõu. Sundüürnikud on aga Eesti riigis olnud 12–13 aastat poliitiline, mitte majanduslik teema. Ja kui poliitikud seda teemat ei tunnista, pole seda võimalik ka lahendada.

"Kui valimiste-eelne aeg välja arvata, ei peeta heaks tooniks sundüürnikke puudutada."

Savisaare sõnul tuleb siiski möönda, et omandireformi arukus või arutus on tekitanud tänini vastamata küsimusi.

"Eesti on tugeva omanikuasustusega riik. Avalikule sektorile kuulub vaid 4% elamispinnast. Omanike ja üürnike suhted on komplitseeritud. Kokku tagastati Eestis 25 000 korterit, neist ligi pooled Tallinnas. Vastuolud on tekkinud, ja eriti Tallinnas on olukord äärmuseni pingestunud.
Paljudel leibkondadel ei olnud võimalik endal probleemi lahendada ja nad jäid lootma riigi või kohaliku omavalitsuse abile. Ja tegelikkuses ongi sundüürnike arv aastatega vähenenud. Kui 2003. aastal oli Tallinnas korteritaotlejana registreeritud 7200 perekonda, siis 2006. aastal 3900."

Minister loetles nimekirjade lühenemise põhjusi. Kõigepealt: Keskerakonna algatatud elamuprogramm "5000 korterit Tallinna". Teiseks, mõned sundüürnikud on leppinud linna poolt välja makstud kompensatsiooniga. Tõsi, see on olnud väga minimaalne, 10 000–30 000 krooni. Vahel on sundüürniku väljakolimist materiaalselt toetanud ka omanik.
Liberaalne pangalaenupoliitika on samuti aidanud paljudel peredel omaniku majast välja saada. Mõnedel tingimustel on linn asunud pangalaenu käendama.

"Mis on selgelt märgatav – riigi osa on olnud vähene. Rohkem panustavad elamuehitusse kohalikud omavalitsused, kuigi sundüürnikud tekitas oma seadusega riik. Kuid kui kohalikus omavalitsuses on võimul parempoolsed, on nende panus munitsipaalehitusse null," noomis Savisaar. "Keskerakonna võimul olles eraldatakse elamuehitusse aastas 100–150 miljonit krooni."
Munitsipaalpinnale on kohe praegu nõus asuma 75% sundüürnikest. "Kuigi munitsipaalpind on ajutine lahendus," rõhutas Savisaar.
Rohkem vajavad munitsipaalkortereid pensionärid, suuremad pered ja kasinama sissetulekuga inimesed – keegi neist ei saa endale lubada pangalaenu.

"Tegelikult välistas riik omandireformiseaduses uue ülekohtu tegemise. See tähendab, et tagastatud majade elanikele tuleb anda elamispind. Inimesed ootavad seda 1992. aastast," arutles Savisaar. "Riik peab eraldama lõpuks raha niisuguses mahus, et see probleem lõplikult lahendada. Jah, see nõuab palju raha."
Savisaar viitas ka radikaalsematele võimalustele: erastada sundüürnikele eraldatud munitsipaalelamispind ning maksta kompensatsioone valu ja vaeva eest, mida inimesed riigi otsuse tagajärjel on pidanud üle elama.

Kuid Savisaar lisas ka, et senises Riigikogus on selliste ideede läbiminek vähetõenäoline.

"Baltisakslastele vara teistkordse kompenseerimise läbiminek Riigikogus näitas, et sundüürnike jõudu ei peeta väga tugevaks. Ja sellest saavad parempoolsed väga hästi aru. Isamaaliidu ja Reformi jaoks on omandireformi senine käik väga suur poliitiline võit, ja nad ei soovi sellest taanduda. Selleks aga, et läbi suruda mingit teistsugust tahet, on vaja uut poliitilist kokkulepet."

Niisiis taandub kõik ikka ja jälle valimistele – kui seal üürnikele sõbralikke hääli ei lisandu, siis ka suurt midagi ei muutu.

PAUL VARUL, õigusteadlane, justiitsminister aastail 1995–1999,
keskendus oma ettekandes "Õiguslik hinnang baltisakslaste varade küsimuses"
lisaks seni teadaoleva seisule (Riigikohus on rahuldanud president Arnold Rüütli taotluse ja saatis asja menetlemiseks tagasi parlamenti) oma hinnangulistele lõppjäreldustele just baltisakslaste majade üürnike kohta, mida Riigikogus seaduse menetlemisel peaaegu ei arutatud.

Varuli sõnul oleks põhjendatud kompensatsiooni maksmine nendele sundüürnikele, kes enne omandireformiseaduse (ORAS) jõustumist üürilepingute alusel kasutasid eluruume ümberasujatele tagastatud elamus või on kasutanud neid eluruume enne ORAS-e jõustumist sõlmitud üürilepingu alusel selle elamu ümberasujale tagastamise ajal.
Ka oleks Varuli arvates põhjendatud kompensatsiooni maksmine üürniku perekonnaliikmele, kes elas koos nüüdseks surnud üürnikuga ümberasujale kuulunud majas enne ORAS-e jõustumist sõlmitud üürilepingu alusel ning üürniku surma tõttu astus üürniku asemele ja kasutab eluruumi, mille suhtes sõlmitud üürilepingusse ta üürniku asemel astus, ümberasujale maja üleandmise ajal.

Ümberasujatele kuulunud ning tagastatud majades elanud või elavatele üürnikele makstava kompensatsioonina näeb Varul kaht lahendusvarianti.

Esiteks, mõeldav on maksta kompensatsioonina välja eluruumi turuhind selle üürniku poolt vabastamise aja seisuga, millest on maha arvatud selle eluruumi erastamise kulud. Turuväärtusega võrdse kompensatsiooni eesmärk oleks see, et üürnik võimalikult kiiresti vabastab eluruumi tagastatud majas ja saab endale soetada uue eluruumi.

Teise alternatiivse variandina võib kaaluda üürnikule teatud sümboolsema summa maksmist (nt 1000 krooni ruutmeetri eest), mille eesmärgiks oleks hüvitada ORAS-e poolt üürnikule tekitatud segadus ja teadmatus.

Vastavate taotlustega peaks tegelema kohalik omavalitsus, kompensatsioonid aga maksaks välja riik.

VELLO REKKARO, majandusprofessor, Eesti Eluasemefondi spetsialist:
"Kas omandireformis kasutatud majanduspoliitika rajas ühiskonnas aluse stabiilsusele ja koosmeelele?"

Rekkaro kinnitusel rikkus omandireformi rakendamine mitmeid seadusi. Rikkumised algasid elanike põhiõiguste piiramisega (ebavõrdne kohtlemine) ning tipnesid nende koduõiguse diskrimineerimisega ja inimõiguste rikkumise tunnistamisega Riigikogu poolt. Omandireform Eesti Vabariigis teatavasti tänini inimõiguste alla ei käi, s.t sellega võib inimõigusi rikkuda.

Rekkaro tsiteeris USA-s töötavat Eesti endist tööministrit Arvo Kuddo, kes on öelnud: "Omandireform Eestis tõsteti inimõigustest kõrgemale."

Rekkaro sõnul on omandireformi elamuid tagastav osa majanduspoliitiline vägivald oma rahva kallal, ja ta küsis: "Kas omandireformis kasutatud majanduspoliitika rajas ühiskonnas aluse stabiilsusele ja koosmeelele?"
Ja vastas: „Vaevalt!"

Rekkaro väitel ei ole küsimus pelgalt sotsiaalne, nagu võib esmalt tunduda, vaid tegemist on suure hulga inimeste poliitilise represseerimisega. Teist niisugust pretsedenti Euroopa hilisajalugu ei tunne.

HELLE KALDA, Eesti Üürnike Liidu esimees, Riigikogu liige:
"Üürnikele tuleb kodukaotus turuhinnas kinni maksta."

Ettekande "Omandireformiga tekkinud vastuolude lahendid" sõnumina jäi kõlama, et kõik need inimesed, kellelt omandireform võttis kodu, peavad saama koheldud võrdselt nendega, kes erastasid oma korterid EVP-de ehk tööaastate eest.

"Miks minu tööaastad olid halvemad, kui neil, kes erastasid Mustamäel või Lasnamäel? Milles mina süüdi olen – ja teie kõik siin saalis?" küsis Kalda. "Isegi neile, kellele eelmine võim mõistis 25+5, inkrimineeriti mingi formaalne kohtuotsus. Millise kohtuotsuse alla aga käivad sundüürnikud Eesti Vabariigis? Paljud neist on Vabadussõjast osavõtjate lapsed, paljud on Siberist tagasi tulnud inimesed, kellele see kodu, mis nüüd ära võeti, oli ainus vara. Miks Eesti Vabariik oma kodanikega niimoodi käitus?"

Kalda sõnul pidid üürnikud oma koduga kinni maksma 66 aastat ajalugu. "Aga lastel ei ole võimalik tagasi saada õnnelikku lapsepõlve, täiuslikku perekonda ega suurt armastust," tsiteeris Kalda üht Üürnike Liidu ankeedis "Räägi oma lugu" sõna võtnud vastajat.

Asenduspinna võib ju leida, aga inimesed ei saa alata oma elu otsast peale. Seepärast jääbki ühiskonda suur hulk kibestumust, mida ei ole võimalik heastada mitte mingisuguse rahaga. Kuid üürnikud soovivad oma korterite eest saada turuhinda ning lisaks veel moraalset hüvitust kodukaotuse, tervise rikkumise ning isegi lähedaste surma eest.

Ka Kalda oli sunnitud peatuma poliitilisel vastaspoolel, kes baltisakslaste vara küsimuse arutelul Riigikogus teadis väga hästi, mida ta teeb, tagastades etnilistele sakslastele, kes aastail 1939–1941 Hitleri kutsel Eestist lahkusid ja Eestisse maha jäänud vara eest Saksamaal juba kompensatsiooni said, nende miljarditesse kroonidesse ulatuvad varad Tallinna kesk- ja vanalinnas.

"Ja mis siis? Kui meie tahame, siis meie tagastame," tsiteeris Kalda üht parempoliitikut.

Kalda pani saalisolijaile südamele, et kui ikka Riigikogu saalis hääli ei jätku, et oma riigi kodanikke toetada, siis lähevadki läbi niisugused ebardlikud seadused, kus sõjaohver sõjapidajale sõja ka kinni peab maksma.

"Kõik sõltub ikkagi valijate tahtest. Kui te valite Isamaa, kes võttis teie kodud ära, siis peate selle olukorraga leppima."
Kalda ütles, et ega riik selle reformi kinnimaksmisest ei pääse, mingu siis aega palju läheb.

"Kui riik andis tagasi majad, mis olid võlgades, ja andis sellise laia ringi pärimisseaduse järgi, mis ei kehti maailmas üheski riigis, siis peab leiduma raha ka teisele poolele, kes kõigest ilma jäid. Ja ilma jäid ainult üürnikud, sest majaomanikud erastasid kallid krundid, kooperatiivkorterite omanikud said samuti maa kui ka eraomandi, rääkimata korterierastajatest. Ilma jäid tagastatud majade elanikud ja vastutustundetute valitsuste poolt maha müüdud ühiselamute elanikud."

Kalda sõnul on jäänud vaid üks tee: maksta see kõik kinni turuhinnas, et iga kodanik saaks oma kompensatsiooni. Alles siis võib probleemi enam-vähem lõpetatuks lugeda. Kuigi piineldud aastaid ei suuda hüvitada ükski jõud.

"Kui Ansip räägib riigi suurest majanduskasvust, siis pole ju mingi probleem ka neile kodanikele, kes selle riigi hüvanguks sunniviisiliselt oma kodu pidid ohverdama, turuhinda maksta. Ega keegi ei lahkunud ju oma kodust vabatahtlikult."

Kalda lisas, et moraalse kahju heastamiseks tuleb sundüürnikud panna ühte ritta represseeritutega.

"Kõigepealt aga tuleb alustada sundüürnikele eraldi seaduse välja töötamisest. Kuhjunud probleeme seniste seaduste piires lahendada ei ole võimalik. Samuti peab Eesti jõudma mitte Euroopa viie esimese riigi hulka, vaid valmis tuleb saada üks korralik üüriseadus – nii nagu see on nendes riikides, kuhu me jõuda tahame."

[KUULUTUS]
Eesti Üürnike Liit
Avatud esmaspäevast neljapäevani
Telefon 62 72 910
Koduleht www.kodueest.ee
Kutsume inimesi, kes sattusid elama tagastatud majadesse, täitma ankeeti sellest, kuidas teie asjad on kulgenud. Ankeedi leiate kodulehelt, aga selle võib saada ka Üürnike Liidust (Tallinn, Sakala 23A, hoovimaja).

[pildiallkirjad]
VALIJAD ÄREVIL: Omandireformikonverentsi registreerimislaua ääres küsivad Pelgulinna sundüürnikud Laine Lauriste ja Kadri Kirm ärevalt, kelle poolt valimistel hääletada, et saada päris oma kodu, sest munitsipaalpinnale nii väga minna ei taheta. "Kuigi omanik maja juures midagi ei tee, tõstab ta kogu aeg üüri ja joob selle maha, tahaks ikkagi nii kaua kannatada, et ise korteriomanikuks saada."

HELLE KALDA ÕIGLASED LAHENDID:
- olukorra kaardistamine majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tellitud ankeetküsitluse abil (kontakt Üürnike Liidu kaudu);
- üle riigi nelja aasta jooksul 10 000 munitsipaalkorteri ehitamine;
- riigieelarves elamuehituseks eraldatava summa otsustav suurendamine;
– seadusega sundüürnikuks tehtute võrdsustamine represseeritutega ja neile turuhinnas kompensatsiooni maksmine kaotatud kodu eest.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (27)