Afganistan vajab muutusi

Afganistanis tegutsevatel USA, Kanada ja Euroopa sõjajõududel on väga hea ettevalmistus ja kvaliteetne militaarvarustus. Seetõttu ollakse võimelised tekitama algajalikele Talibani võitlejatele suuri inimkaotusi. Ometi liitub Talibaniga iga päev suur hulk entusiastlikke võitlejaid. Peamiselt Lõuna-Afganistanis elavate puštude seas on Talibanil palju toetajaid. Talibani toetatakse ka väljaspool Afganistani.

Taliban koosneb peamiselt puštudest, kes moodustavad 40 protsenti Afganistani rahvastikust. See hõim on läbi ajaloo olnud Afganistanis domineeriv. Seda kuni 2001. aastani, mil USA Afganistani-vastase invasiooni tagajärjel tõrjuti nad võimult. Taliban võitleb mitte-moslemitest välismaiste sissetungijate vastu.

USA ja teiste välisriikide poolt Afganistanis ametisse kinnitatud põhiliselt mitte-puštudest koosnev valitsus on korruptiivne ning ebakompetentne. Miks ei peakski Taliban sellistes tingimustes olema puštude seas väga populaarne?

Valimised ei muuda midagi

Afganistani president Hamid Karzai on päritolult puštu. USA mõistis, et riigi etteotsa on vaja määrata just selle hõimu esindaja. Valitsuses omavad suurimat võimu aga Afganistani põhja- ja keskosast pärit etniliste vähemuste esindajad, näiteks tadžikid, usbekid ja hesaarid.

Nüüd tahetakse inimesi uskuma panna, justkui taastaksid 20. augusti valimised rahva usalduse valitsuse vastu. See on täielik absurd. Tegelikult pole neil valimistel suuremat kaalu, kui valimistel, mida USA korraldas näiteks Vietnamis.

Hiljutises intervjuus Briti ajalehele The Guardian avameelitses Afganistanis Kabuli lähedal Logari ja Wardaki maakonnas sõjajõude juhtiv kolonel David Haight: „Minu arvates võib rahva praegune osavõtmatus pöörduda pärast valimisi mingil hetkel vihaks, juhul kui valitsus ei muutu. Samas ei leidu kedagi, kes usuks, et Karzai kaotab neil valimistel. Inimestel suureneb frustratsioon, kui nad taipavad, et pärast valimisi muutusi ei tule. Nad hakkavad mõtlema: "Kas veel neli aastat sama jama?""

Seni kuni Afganistanis toimivad pistiseandmised, väljapressimised ja ähvardused, pole Karzail ohtu valimistel kaotada. Ta ei vaeva end isegi tavapärases valimiskampaanias osalemisega. Karzai loobus televisioonis toimuvast debatist vastaskandidaatidega viimasel hetkel ega osale ka provintsides toimuvatel valimisüritustel. Ta on sõlminud lepingud erinevate hõimu- ja sõjapealikega, lootes nende toele valimisvõidu saavutamisel.

Karzai ja USA on siiani tugevalt seotud Põhja-Afganistanist pärit sõjapealikega, sest need olid USA liitlased,  kui too 2001. aastal Afganistani tungides asus võitlema Talibani vägede vastu. Taliban ei suutnud oma valitsemisajal saavutada kontroll kogu riigi üle. Tadžiki, usbeki ja hesaari militaarrühmitused säilitasid võimu Afganistani põhjaaladel. Nii sõlmis USA lepingu etniliste vähemuste liidritega, puistates neid üle raha ja relvadega, ning aitas neil riigis tulla võimule.

Sõjalises mõttes oli see USA poolt igati arukas käitumine. Mitte-puštudest sõjapealikud asusid korraldama Talibani-järgse Afganistani riigiasju. Sõjapealikud kolisid ligipääsmatutest mägedest elama jõukasse Kabuli lähedal asuvasse Sherpari elamurajooni. Neist kaks - tadžikkide juht Mohammad Qasim Fahim ja hesaaride juht Karim Khalili -  täidavad Karzai otsusel Afganistani asepresidendi ülesandeid.

USA loobus koostööst Talibaniga

Afganistani valitsus, kui silmas pidada selle koosseisu, ei suuda kuidagi muuta olukorda riigis paremaks. Seega seisab ees taas „neli aastat sama jama". Lõpuks otsustavad USA, Kanada ja Euroopa rahvad, kelle valitsused saatsid oma väed Afganistani, et ikkagi on aeg need koju tagasi tuua. Mis juhtub seejärel?

Ei midagi traagilist. USA korraldas invasiooni Afganistani kättemaksuks 11. septembril 2001 New Yorgis toimunud terrorirünnaku eest. USA oleks pidanud selle rünnaku järel käituma siiski teisiti. Kohe pärast 11. septembrit kogunes Kabulis moslemi vaimulikest koosnev Shura (kongress), kes avaldas kaastunnet hukkunud ameeriklaste omastele ja hääletamise tulemusel otsustas Osama bin Ladeni ja Al-Qaeda riigist minema ajada.

Talibani juhtkond oli enne seda sõlminud USA-ga tehingu, lubades panna piiri riigis vohavale oopiumikasvatusele. Nooremasse põlvkonda kuuluvad Talibani juhid soovisid seda lepingut igal juhul säilitada ja tahtsid eemale tõrjuda üliradikaalsete vaadetega Talibani liidri mulla Omari, kel läks vaevu korda säilitada kontroll Talibani üle. Kui USA oleks rahastanud nooremate Talibani juhtide initsiatiivi, võinuks asjad areneda teises suunas. USA aga polnud sellest huvitatud, sest 11. septembri järel ootas USA avalikkus verist kättemaksu.

Afganistani okupeerimine on olnud alati väga halb idee. Kuigi see näib ründajale esialgu nii ahvatlevalt kerge ülesanne. Kui sissetungijad lahkuvad, ei järgne afgaanid neile kunagi nende kodumaale. Seda ei juhtuks ka seekord.

Läänes luuakse ettekujutust, justkui oleksid Afganistani mäed otseselt seotud Manhattani, Londoni ja Toronto tänavatega. Kuid ükski afgaan, ka mitte ükski Talibani liige pole olnud seotud ei 11. septembriga ega sellele järgnenud väiksemate terrorirünnakutega mujal Läänes. Ka ei tule Taliban Afganistanis võimule kohe,

kui Lääne liitlasväed lahkuvad riigist, sest paljud praegu võtmepositsioonidel olevad afgaanid jätkaksid ka pärast võõrvägede lahkumist oma ametikohtadel.

Kõik Afganistani konfliktis hukkuvad inimesed surevad ilmaasjata. Afganistanis peetavad lahingud ei suuda muuta seda olukorda, mis järgneb pärast liitlasvägede lahkumist Afganistanist. Varem või hiljem aga võõrväed lahkuvad Afganistanist ikkagi.

GWYNNE DYER, kolumnist, London

Tõlkinud Indrek Veiserik

[esiletõste]

Gwynne Dyeri lugu on kirjutatud enne 20. augustil toimunud valimisi Afganistanis.

Afganistani presidendivalimiste üks kandidaat, endine välisminister Abdullah Abdullah väitis, et  valimistel toimus laiaulatuslik võltsimine. Abdullahi sõnul on tal tõendeid, et hääletust püüti kallutada ametis oleva presidendi Hamid Karzai kasuks. Eksvälisminister edastas oma tõendid uurimiseks Afganistani keskvalimiskomisjonile. Nii Hamid Karzai kui ka Abdullah Abdullah kuulutasid end presidendivalimiste võitjaks.

Gwynne Dyeri kommentaare avaldavad 175 ajalehte 45 riigis.

Jaga |