25 aastat tagasi sündis Pärnus otsus korraldada Balti kett

I Balti Assamblee järel moodustatud 15-liikmelisest kolmepoolsest komisjonist jõudis 15. juulil 1989 Pärnusse 13 liiget. Eesti delegatsioonis osalesid Küllo Arjakas (Eesti Muinsuskaitse Seltsi vastutav sekretär), Arvo Junti (Tallinna II Õigusnõuandla advokaat), Edgar Savisaar (Projekteerimis- ja Konstrueerimisbüroo „Mainor“ direktori asetäitja), Mart Tarmak (kultuurilehe Reede korrespondent) ja Rein Veidemann (ajakirja Vikerkaar peatoimetaja), lisaks Rahvarinde kantseleitöötaja Sirje Trei.

Läti rahvarinnet esindasid Ivars Godmanis, Dainis Īvāns, Arnolds Klotiņš, Jānis Lucāns ja Valentīna Zeile. Leedulastest tulid Virgilijus Čepaitis, Bronislovas Kuzmickas ja Romualdas Ozolas. Kolmepoolse komisjoni liikmetest oli Vytautas Landsbergis Ameerikas ja Mečys Laurinkus Moskvas.

Just sellel koosolekul võeti vastu otsus korraldada vaid viie nädala pärast, 23. augustil 1989, kurikuulsa Molotovi--Ribbentropi pakti (MRP) 50. aastapäeval inimkett Tallinnast Vilniusse.

Nüüd, 25 aastat hiljem, tulid kohale neli liiget Eesti delegatsioonist (puudus suursaadik Mart Tarmak, kes on välismaal), lätlastest Klotiņš, Lucāns ja Zeile ning lisaks Riiast Tautas Fronte muuseumi juhataja Meldra Usenko ning Sirje Normet, kes 23. augustil 1989 vahendas tõlkijana kõnesid Eesti--Läti piiril aset leidnud miitingul „Kurjuse hävitamine“. Leedust sai ette lugeda Romualdas Ozolase tervituse. Kunagise Balti Nõukogu leedulastest Pärnus mälestusväärsel koosolekul osalenud liikmete sünniaastad jäävad 1930. aastatesse ja nad ei taha enam pikki bussisõite ette võtta. Aga Leedu eest pidas Pärnus kõne suursaadik Eestis Neilas Tankevičius.

Meenutusüritus toimus kahes osas: kõnekoosolek Aisa 39 hoone ees (mida praegu põhjalike ehitustöödega renoveeritakse hosteliks „Aisa“) ning konverents Strandi keskuses. Tervitusega esines Pärnu linnapea Toomas Kivimägi. Lätlaste delegatsiooni nimel võttis sõna Arnolds Klotiņš. Tallinna linnapea Edgar Savisaar tänas oma kõnes nimeliselt kümmekonda pärnakat, kes 1989. aastal agaralt tegelesid Balti keti organiseerimisega, ning andis üle päevakohased kingitused Balti Nõukogu liikmetele, suursaadikutele, Pärnu muuseumi ja Rahvarinde muuseumi juhtidele. Meldra Usenko rääkis Balti keti organiseerimisest Lätis ja allakirjutanu peatus lähemalt Balti keti ideestikul, 25 aastat tagasi Pärnus toimunud Balti Nõukogu koosolekul ning suure aktsiooni esimestel ettevalmistustel, mida tehti Eestis, Lätis ja Leedus 1989. aasta juulikuu teisel poolel ning augusti algul.

Eellugu

13. ja 14. mail 1989 oli Tallinnas Eestimaa Rahvarinde volikogu, Läti Tautas Fronte duuma ja Leedu Sajūdise seimi liikmete I Balti Assamblee. Foorumil loodi rahvaliikumiste vahel tugev sild ning allkirjastati ühiste eesmärkide ja koostöökava protokollid.

13. mai õhtul pidas RR eestseisuse liige keeleteadlane Mati Hint Raekoja platsil programmilise kõne „Balti tee“, meenutades Baltikumi ühist saatust alates 18. sajandi lõpust. Vägivaldne liitmine NSV Liiduga 1940. aastal isoleeris Eesti, Läti ja Leedu pikaks ajaks Euroopa kodust. Baltimaade rahvad oskavad oma eesmärkide ja ideaalide eest seista rahumeelsete, parlamentaarsete ja demokraatlike vahenditega, Balti tee on vabaduse tee.

„Balti tee on Ida ja Lääne ausate kokkulepete otsimise tee, rahvuste enesemääramisõiguste realiseerimise tee. Sellele teele asumine oleks uueks lootuseks Baltimaadele ja kogu Euroopale. Baltimaade rahvad on valmis asuma sellele teele,“ lõpetas Hint.

„Balti tee“, rahumeelsuse ja parlamentaarsete meetodite rõhutamise ideoloogia, vastandus erinevatele vägivaldsetele „teedele“, mis 1989. aastal NSV Liidus üha enam välja lõid (Mägi-Karabahhi kriis Armeenia ja Aserbaidžaani vahel, NSV Liidu relvajõudude veretöö Tbilisis, ohvriterohked kokkupõrked Usbeki NSV-s, streigivõitluse algus jm).

Balti tee kujund leidis võimsa kehastuse enneolematu inimketina 23. augustil 1989 Tallinnast Vilniusse. Piltlikult öeldes – Balti ketti võib pidada Balti tee omalaadseks kroonijuveeliks.

Balti Nõukogu koosolek Pärnus

Baltimaade rahvarindeid esindava kolmepoolse komisjoni esimene koosolek toimus 15. juulil 1989, seda juhatas Edgar Savisaar. Tervitussõnad ütles Pärnumaa RR juht Juhan Liiv, kes nüüdseks juba manalateel. Päevakorda kinnitati koostöö organiseerimise põhimõtted, I Balti Assamblee otsuste elluviimine, koostöö majandusküsimustes, üritused 23. augustil, infovahetus rahvaliikumiste rahvusvahelistest kontaktidest, referendumi ja kodakondsuse küsimused. Kinnitati koostöö reglement: käia samas koosseisus kord kuus koos kas Eestis, Lätis või Leedus; koosolek on konfidentsiaalne; otsuse vastuvõtmise eel vaatab projekti üle kolmeliikmeline redaktsioonitoimkond.

Mitu tundi arutati üldpoliitilist olukorda. Lätlased rääkisid, et Tautas Fronte duuma juhatus võttis 31. mail vastu üleskutse Läti rahvarinde liikmetele: loobuda senisest liidulepingu taotlusest ning astuda parlamentaarsesse võitlusse Läti täieliku poliitilise ja majandusliku sõltumatuse eest, pidades eesmärgiks Läti Vabariigi taastamist. Töötab grupp õpetlasi ja ökonomiste, et tõestada iseseisva Läti majandusliku eksisteerimise võimalus. Läti RR on valmis tegutsema NSV Liidu majandusliku šantaaži tingimustes. Kardetakse võimupööret Läti KP tipus, mis viiks partei tagasi brežnevismi.

Leedulased tunnustasid alanud Balti koostööd: ilma Balti Assambleeta poleks Moskvas NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil Baltikumist valitud saadikute ühistegevust. Rohkem tuleks pöörata tähelepanu lõunasse ja läände: Valgevene rahvarinne loodi Leedus, Sajūdis edendab suhteid poolakate Solidaarsusega. Sajūdise juhtidel oli Moskvas kohtumine Ameerika Ühendriikide suursaadikuga ja viimasel olnud hea meel, et Sajūdis ei palunud USA-lt abi. Suursaadik uuris: millal Sajūdis moodustab uue valitsuse? Öeldi, et praegune Leedu ülemnõukogu seda ei tee, tuleb korraldada uue ülemnõukogu valimised.

Eesti esindus tutvustas RR Konsultatiivnõukogu tegevust, kus koostööd teevad erinevad organisatsioonid ja ühendused. Selgitati avaliku arvamuse küsitluste tendentside muutumist ja prognoositi jõudude vahekorda uues Ülemnõukogus. Tähtis on lähiajal saavutada Eesti NSV Ülemnõukogus 1940. aasta Riigivolikogu otsuste tühistamine. Nõutakse enesemääramiseks vajalike poliitiliste ja juriidiliste tagatiste loomist ning Eesti omariikluse rahumeelset taastamist.

Järgnes lõunasöök kell 14.15-5.00. Seejärel keskenduti Baltimaade majandusliku koostöö võimalustele. Otsustati korraldada 8. ja 9. septembril Panevėžyses ühine seminar majandusekspertidega ning arutada Balti majanduskoostööd aastatel 1920–1940, 1957–1965 (rahvamajandusnõukogude ajajärk, kus suur osa ettevõtteid oli vabariikliku alluvusega) ja kaasaja perspektiive.

Edasi arutati Nõukogude armeega seonduvat: nõuda ülemnõukogudes komisjoni loomist sõjaväeküsimustes ja Moskvaga alternatiivteenistuse asutamise kõnelusi; arendada koostööd naisliikumistega, kes omavad teavet Baltimaadest pärit sõdurite tagakiusamistest NSV Liidu relvajõududes.

Alles pika koosoleku lõpupoolel jõuti 23. augusti tähistamise aruteluni. Põgusalt vaeti, kas tähistada seda päeva eraldi või teha ühine üritus. Otsustati korraldada inimkett marsruudil Tallinn–Ikla–Riia–Vilnius, kuhu võiks koguneda 600 000 inimest.

Mis oleks inimketi sõnum, mida üksteisele edasi öelda?

Kõlasid variandid: „Vägivald ei sünnita õiglust“, „Elu kett“, „Vivat Baltica“, „Vabadus“, „Brīvība“, „Laisve“. Otsustati jääda sõna „Vabadus!“ juurde ja aktsiooni nimetuseks määrata „Balti tee“.

Selle esimesteks koordinaatoriteks nimetati Heinz Valk (Eesti), Arnolds Klotiņš (Läti) ja Virgilijus Čepaitis (Leedu). Leedulased pidasid vajalikuks korraldada 23. augustil Sajūdise seimi istung. Nad tegid Eestile ja Lätile sama ettepaneku, ühendades need istungid kolmepoolse raadiosaatega. Arutati temaatiliste märkide valmistamist: Leedu ja Läti jaoks a 500 000, Eestisse 600 000. Märkide valmistamise korraldamine jäi Eestimaa Rahvarindele.

Viimaseks arutati kodakondsuse jm jooksvaid küsimusi. Pika koosoleku lõputunnil arutati läbi ühiskommünikee põhipunktid, mis tipiti venekeelse kirjutusmasinaga ja allkirjastati enne laialisõitmist.

Balti ketti käsitleb kommünikees vaid viimane napisõnaline lause: „Moodustada 23. augustil s.a. Eesti, Läti ja Leedu territooriumil inimestest ahela deviisi all „Balti tee“.“ Kommünikee avaldati Noorte Hääles (toona suurima tiraažiga päevaleht) ja RR häälekandjas Vaba Maa; ilmselt loeti see ette ka Eesti Raadios.

Balti Nõukogu esimesest koosolekust Pärnus on säilinud kohapeal tehtud eestikeelsed märkmed kaheksal leheküljel ning veidi hiljem koostatud viieleheküljeline venekeelne masinakirjas protokoll, samuti allkirjastatud ühiskommünikee.

Need dokumendid kinnitavad täiesti üheselt: Balti tee aktsiooni eesmärgi, otstarbekuse ja vajalikkuse üle Pärnus pikalt ei kõneldud. Seega oli esimene, nii-öelda põhimõtteline otsus Baltimaade rahvarinnete liidrite vahel veidi varem tehtud, ilmselt juulikuu esimesel poolel. Pärnus otsustati ametlikult, ühiselt ja laiemas ringkonnas aktsiooni korraldamine. Eeskätt arutati ürituse sõnumit, vormi ning ülesehitust. Siin on näha otsest seost MRP-komisjoni tööga Moskvas – mida enam saab selgeks selle venimine, seda enam tugevnes rahvaliikumiste juhtidel hoiak, et Moskva raputamiseks tuleb ette võtta ennenägematu ulatusega aktsioon.

Pärnus heaks kiidetud Balti tee marsruuti muudeti augusti algul: Tallinnast Rapla kaudu Viljandisse ja sealt Eesti–Läti piirile. Sellega kaasnes marsruudi muutumine Põhja-Lätis ning Balti tee pikenemine 675,5 kilomeetrini.

Balti kett toimus 23. augustil 1989. Selle aktsiooni mõjukus, rahumeelsus, ülevus ja unikaalsus hämmastas 1989. aastal kogu maailma. Nii mõnegi järgneva inimketi puhul on korraldajad viidanud Balti keti eeskujule. Juulis 2009 kanti Balti kett UNESCO maailma mälu registrisse, mis hõlmab maailma ajalugu mõjutanud tähtsündmusi või teoseid. Selleks ajaks oli rahvusvahelise tähtsusega dokumendipärandi registris vaid 193 kannet. Balti kett on esimene Baltimaadega seotud sündmus, mis on leidnud koha UNESCO maailma mälu registris. Tuleb pidada üsna võimalikuks, et Eestil ei olegi pakkuda rohkem sündmusi sellesse esinduslikku registrisse.

KÜLLO ARJAKAS

[esiletõste] Balti tee kujund leidis võimsa kehastuse enneolematu inimketina 23. augustil 1989 Tallinnast Vilniusse. Piltlikult öeldes – Balti ketti võib pidada Balti tee omalaadseks kroonijuveeliks.

 [pildiallkirjad]

KAKS LINNAPEAD: Tervitusega esines Pärnu linnapea Toomas Kivimägi. Tallinna linnapea Edgar Savisaar tänas pärnakaid, kes 1989. aastal aitasid Balti ketti organiseerida, ning andis üle kingitused Balti Nõukogu liikmetele, suursaadikutele, Pärnu muuseumi ja Rahvarinde muuseumi juhtidele.

MEENUTAVAD: Jüri Ehasalu (1989 Rapla rajooni RR eestseisuse liige), Arnold Rüütel (1989 Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees), Küllo Arjakas (1989 Rahvarinde volikogu ja Balti Nõukogu liige), Jüri Kraft (1989 NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi delegaat).

PALJU INIMESI: Pärnusse tuldi lähedalt ja kaugelt. Keskel kõnnib hoogsal sammul Abja vallavanem Viljandimaalt Peeter Rahnel. Ajaloo jaoks jäädvustavad toimuvat Tallinna TV reporter Kristiina Võsu ja operaator Artur Talvik jun.

ON, MILLEST RÄÄKIDA: Paremal loo autor Küllo Arjakas aktiivselt seletamas midagi Janis Lucansile, kes oli 1989. aastal NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi delegaat ja Balti Nõukogu liige ning osales 15. juulil 1989 Pärnus nõukogu koosolekul. Arjakase kõrval seisab Arnolds Klotinš, kes oli 1989. aastal Läti Rahvarinde Tautas Fronte duuma (volikogu) esimees ja Balti Nõukogu liige ning osales samuti 15. juulil 1989 sel koosolekul. Lucansi kõrvalt paistab Sirje Normet (Kanada eestlaste ajalehe Eesti Elu korrespondent Eestis, avaldas üritusest ülevaate Kanada lehes). Keskel palub sõna Riia Tautas Fronte muuseumi juhataja Meldra Usenko. Tagaplaanil on ajakirjanik Kalev Vilgats, kelle teemakohane lugu ilmus 16. juuli Pärnu Postimehes.

VÕTAB OSA: Läti Vabariigi suursaadik Eestis Juris Bone.

KÄEPIGISTUS: Pärnus kohtusid ka vanad tuttavad Heido Vitsur ja Arnold Rüütel.

ALATI TEGUS: Rein Veidemann oli 1989. aastal teravasõnalise ajakirja Vikerkaar peatoimetaja.

LINN LIPPUDES: Aisa tänav oli sündmuse vääriliselt kenasti kujundatud. Töiselt tõdeb Tallinna meediajuht Ain Saarna: kas miitinguplats on igati korrektne sedavõrd auliku ürituse jaoks?

Fotod Arnold Kimber

Jaga |