![]() Oli või ei olnud?LINDA AVIK, 24. veebruar 2010Meie lugejaid vaevab ametliku Eesti kahetine suhtumine Eesti minevikku ning selles elama ja surema pidanud inimestesse. Uusi muremõtteid lisas 20. jaanuari Kesknädalas ilmunud teave, et Riigikohtu halduskolleegium ei võtnud menetlusse ajakirjanik Andres Raidi kassatsioonkaebust, millega ta taotles Nõukogude armees teenima sunnitud eestlastele represseeritu staatust, s.t represseerituile ette nähtud hüvitisi. Tallinna halduskohus, Tallinna ringkonnakohus ja Riigikohus on otsustanud, et Nõukogude armees teenima sunnitud eestlasi ei represseeritud, kuigi poliitikud kuulutavad ühtsoodu: Eesti oli NSV Liidu poolt okupeeritud. Inimesed rahva seast küsivad: Kas ametlik Eesti kuulutab kaht ajalugu: üht, mida tunnistab kohtuvõim, ja teist - poliitilist retoorikat, mida pajatatakse rahvale igasugustes aastapäevakõnedes ning pannakse ajalooõpikutesse? Kas rahvale on viimased 20 aastat aina valetatud? Miks eesti mehed, kes 1941. aastal mobiliseerituina Venemaale viidi, on nüüd kuulutatud okupantideks?
Kesknädala tellija ja kauaaegne lugeja LINDA AVIK Riisiperest kirjutab:
Olen eakas inimene, kes mäletab kõiki neid sündmusi - mobilisatsiooni, küüditamist jne. Minu emal oli suures sõjas viis venda. Noorim teenis mereväes sundaega ja läks kohe Venemaale, neli aga mobiliseeriti. Keegi ei osanud arvata, kuhu ja kui kauaks nad ära viiakse. Kõik nad jõudsid Eestisse tagasi, kuid üks vendadest jäi kadunuks lahingutes saartel. Andres Raid kirjutab 33000 sõttaviidud eestlasest. Kui palju neist elusana tagasi jõudis? Neil olid pereliikmed ja lähedased, keda kõiki on valusasti puudutanud tänane suhtumine - Venemaale viidutest on nüüd tehtud okupandid ja Saksa poolel olnutest vabadusvõitlejad. Ma ei saanud kaua aru, kes need vabadusvõitlejad on ja kuhu jäi vabadus, mida nad nagu oleks toonud. Fašism on terves maailmas kuritegelikuks tunnistatud. Võitlused Sinimägedes olid väga tähelepanuväärsed, kuid tegelikult kaitsti seal sakslaste taganemist. Polnud väejuhatuski nii sinisilmne, et seal peatatakse Punaarmee pealetung. Seda on ka tunnistanud kuulus sõjamees Nugiseks. Nii langeski seal mõttetult tuhandeid mehi. Neist kahest suhtumisest on tekkinud eestlaste vahele vastasseisud. Ajalugu aga tuleb käsitleda õiglaselt. Kui palju kirjutatakse Kloogal või Kalevi-Liival toimunud õudsetest sündmustest, aga küüditamisest näeme-kuuleme vana-aasta õhtul televisiooni naljasaates. Lähen veel ajas tagasi: mäletame hästi Arnold Mere kohtuprotsessi - tema tegevuse pärast Hiiumaal küüditamise käigus. Samas Saaremaal "juhatas vägesid" Olga Lauristin, aga vanaproual lasti rahus elada ja surra - lapsed ju poliitikud. Vaat mis tähendab, kes sa oled ja millisesse kildkonda kuulud! See on meie tänapäeva küürakas poliitika. Mäletan eelmist Eesti Vabariiki, Saksa okupatsiooni, Nõukogude aega. Aga sellist suhtumist, mis toimub praegu, pole kunagi näinud. Kuigi lootsin, et ei näe. Minu naabrimees, kes oli Sinimägedes, tegi mulle selgeks, et seal oldi selleks, et hoida rinnet kinni, kuni saavad ära minna need, kes pidasid seda vajalikuks. Praeguse riigi tekkimisel tulid paljud neist või nende järeltulijaist tagasi. Neile olid Sinimägedes võidelnud tõesti vabadusvõitlejad, aga mitte meile, siiajäänuile. Kuulumine Eesti Laskurkorpusesse oli eesti meestele sõjas ainus võimalus saada süüa ja riie selga, ainuke lootus jõuda kord koju tagasi. Valikut ei olnud. Oleks ükskord aeg rääkida sellest kõigest nii nagu olukord oli, mitte aga väärtustada üht poolt ja halvustada teisi okupantideks. -o- Viimati muudetud: 24.02.2010
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |