Häbi olgu sel, kes seejuures pahasti mõtleb

JAANUS KÕRV,      20. juuli 2005


Nõnda kõlab suursuguse Sukapaelaordeni deviis. Originaalis „Honni soit qui mal y pense".
See selleks. Ei tea, kas kellelgi on häbi, kui ta teisiti mõtleb, aga kangesti kisub mõte jälle kepikõnni juurde.
Iseenesest pole ju poolteist tosinat aastat tagasi soomlaste kasutusele võetud sportlikus tegevuses midagi kahemõttelist, kuid sõna „kepikõnd" paneb tahtmatult kalambuuritsema.
Kui pealinna esimene sellealane üritus poolteist nädalat tagasi Russalka juurest lahti läks, hoidis ürituse juht end lõksust, mida „kepikõnd" endas kätkeb, kenasti kaugemal. Pirita velodroomil ehk sihtpunktis tituleeriti osalejaid aga omamehelikult kepivendadeks. Ega see häirinudki. Kuigi tõsise tervisliku tegevuse (nojah, ikka see kahemõttelisus ...) võiks ju ümber nimetada näiteks keppidega kõndimiseks.

See päev pakkus enamatki kui kepikõnd. Kuna kolleeg Ralf on harjunud kõndima, siis oli mul tükk tegemist temaga sammu pidada. Ja tegelikult tuli mitmel korral spurtida, sest ega tervise nõudlejad pildi tegemiseks seisma jäänud.
Poolel teel otsisin juba bussipeatust, kuid „rohelised jõuramid" tossutasid peatumata mööda. Siis paistis päästerõngas – takso. Kuna mu varvas üha pöörasemat valu tegi, startis mu ametivend kohe selle suunas. Kui mina kohale jõudsin, nägin taksojuhi vihast nägu kinnitusega, et „see on kinni". Ega rohkem julgenudki suhelda, sest roolikeeraja ilme andis üheselt mõista – veel kaks sõna ja siis saab see, mis kinni ei jää, kinni löödud ... Võinuks ju vabandada, et kahjuks pole võimalik teenindada, kuna takso on tellitud.
Aga häbi oli meil, kuigi me seejuures pahasti ei mõelnud.

Viru tänavat pidi üles komberdades nägin ma ilmselt üsna hale välja. Et Ralfi ehtis osavõtjasärk – Tallinn liigub –, siis tundusin endale logiseva kolmejalgse taburetina. Ja varvas tegi ikka põrguvalu.
Toimetusse jõudes kallasin kingad Pirita liivast tühjaks. Koos sellega kukkus kividele teelusikasaba taoline metallist liistakas, milles tundsin ära asjanduse, mis pidanuks mu kodus kuuri laua peal olema. Selge – tütretütar Merili oli papale järjekordse käki keeranud ...
Aga ega ta seejuures pahasti mõelnud. Lõpuks leidsin siiski, et autoga liikujana oleks mind parem sõitmiseks kui kõndimiseks kasutada.

Kuigi Ines laulab Elmari raadios, et suvi on alles ees, annab loodus iga päevaga tunda, et suvi on omadega sees ja sügis on ees. Mulle lõpeb suvi jaanipäevaga, pärast seda pöörab aeg end ümber.
Et valimised on ju varsti, siis kisun taas ilma häbita üles teema, millest olen mõnel korral kirjutanud. Ma ei saa ikka aru, miks läbi meedia venitatakse lauselohet „kohalike omavalitsuste volikogude valimine". Kui on Riigikogu valimine, kas ei võiks hakata kohalikke valimisi nimetama omakogude valimiseks? Pole ju vastuolu.

Ja veel üks suvine seik Rohuküla sadamast, kus keegi pahasti ei mõelnud ja kellelgi häbi samuti polnud.
Kassa ees seisev meesterahvas küsis korrektselt-selgelt: palun mulle kaks lapsepiletit. Kassapidaja küsis: kui vana on laps. Vastus: kaksteist. Kui vana on teine laps? Vastus: kolmteist. Seejärel küsib kassapidaja: ja kokku on? Ma ei saanud end pidama ja vastasin: kakskümmend viis. Praami ootajad järjekorras müristasid naerda.
Pileti ostja vaatas mulle suurte silmadega otsa ja kordas kassiirile: kakskümmend viis. Eks neiu küsimus kassaklaasi taga tuli teada tahtmisest, kui palju sõitjaid veel autos on. Aga küsitud oli ju korrektselt, sest isa vaid lastele piletid ostiski.

Praamil köitis mu tähelepanu paar, kes oli väljakutsuvalt kenasti riides ja minust kui reelingu ääres läbihigistanud kõõlujast mühinal mööda läksid, nõnda et kalli parfüümi aroom tuulevirul tükiks ajaks hinge kinni lõi. Saatsin noori hea-kadeda pilguga ja siis ... sulges noormees pöidlaga ühe ninapoole ning puhus – sirtsti – mere poole, seejärel kasiti sama meetodiga ka teine lõõr.
Temal häbi polnud, ja mina ei hakanud ka pahasti mõtlema.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (15)