Ühiskond ei taha kuulda Kopli poisi tapmisest

ILMAR PALLI,      17. detsember 2003


Kopli poisikese tapmine vapustas kogu Eesti ühiskonda. Mis selles lauses on vale? Kõik on vale. Ei see vapustanud ühtigi. Oli pigem rutiinne sündmus, kole küll, kuid midagi niisugust, mida meie eelneva 12aastase iseseisvuskogemuse põhjal juba oodata võis. Ebameeldiv, kuid samas justkui alla neelatav. Oleme õppinud või pigem õpetatud harjuma seesuguste jõledustega. Harjuma sellega, et elame haiges, ebanormaalses ühiskonnas.
Et tegu oli vaesest perest pärit poisikesega, ei esinenud kõrged politseijuhid selle puhul ka mingite kõlavate, suuresuulisi lubadusi sisaldavate avaldustega. Teine asi, kui tegu olnuks mõne poliitiku, rahamehe või prominendi järeltulijaga. Ent siiski kõlaksid vaid lubadused, tühjad lubadused, mis juba nädala-paari pärast unustataks. Siit küsimus: keda tuleks Eestis tappa, et ühiskond oma tardumusest ääretult ebainimlikku asendisse ükskord vabanema hakkaks? Võib-olla tuleks mõne superriigi president siia meelitada ja vagaseks teha. Siis hakataks sealtpoolt meile peale käratama, et mis kuradi väikese musta ning tigeda moodustisega te seal hakkama olete saanud? Kuid see oleks liialt riskantne - ei tea ju, kas piirdutakski käratamisega või võetaks hoopis midagi kardinaalsemat ette, meile midagi liiga kardinaalset.
Ei, inimese tapmisega Eestis kedagi ei liiguta. Seepärast, et inimene pole selles riigis kaugeltki kõrgeimaks väärtuseks. Inimesel on lihtsalt hind küljes nagu ükstakõik mis muul kaubal ning see võrdub enam-vähem tema sissetulekuga. Meid ei pane paika mitte mingid ilusad inimlikud põhimõtted, vaid meil algusest peale pühaks kuulutatud turu käsi. Kuhu paigutaks too turu käsi vaese Kopli poisi? Mis number oleks kirjutatud tema külge kujuteldavale hinnalipikule?
Ja küsitakse veel, miks on meil viimaste aastate jooksul sündinud nii vähe lapsi? Üheks ja ainsaks põhjuseks on inimese väärtuse masendav langus nii meil kui teistes riikides, kelle me oleme oma eeskujuks võtnud. Süsteem on selline, et asjade väärtus muudkui kasvab ning inimese oma vastavalt langeb - enam pole nõnda, et asju toodetakse inimese pärast, ei, inimesi "toodetakse" asjade pärast.
Pea iga kirjutis Eestist, nii kiitev kui kriitiline, algab traditsiooniliselt oodiga Eesti senisele majanduspoliitikale. Ehk sellele samale, millest tuleb otsida ka meie inimliku languse põhjusi. Sageli räägivad ohvrite paratamatusest eelkõige need, kes sellest ohverdamisest on prisket kasu lõiganud, kes ise poleks raatsinud sõrmeküüntki üldise heaolu ning helge tuleviku nimel ohverdada. Ei, ohvri õndsa osa on nad ikka lahkesti teistele loovutanud.
Vaevalt ilmus ühe neist, vaese Kopli poisi matustele ükski meie "edasiviivatest jõududest". Kuid seal pidanuks nad olema, mütsid maas ja mõtlemas selle üle, mis saab edasi. Praegu uurib seda jõledat mõrva kui üksikjuhtumit, kurioosumit üksnes politsei. Teeb justkui kindlaks süüdlase, selgitab motiivid, annab üle kohtule, kes tegija pokri pistab. Ning asi ants. Tegelikult vajaksid sellised asjad hoopis igakülgset, ulatuslikku analüüsi, millesse oleks haaratud meie parimad asjatundjad. Siis saaksime küllap midagi tõeliselt teada, siis oleks väikese poisi surmal vähemalt mingi ja küllap üsna oluline tähendus ja mõte. Praegu oli sellest "kasu" vaid kõmulehtedel, kes meie ühise tragöödia arvel suurendasid detailidega maiustades oma läbimüüki.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)