Küüditamishirm mõjutab ka tänast Eestit

URMI REINDE,      21. detsember 2005


"Tõrjutud mälestused"
Rezhissöör ja stsenarist Imbi Paju
Eesti-Soome 2005
ETV Dokkaader 14. detsembril

Igaviku palge ees tulevad tõrjutud mälestused esile, ütleb karmide vangilaagrikogemustega Tartu psühhiaater Heino Noor dokumentaalfilmi lõpukaadrites. Sellest lausest saab ajakirjanik ning Eesti-Soome kultuurivahendaja Imbi Paju oma meenutusfilmile pealkirja. Kas pole Noorelt hea sõnaleid ja selle tähelepanelik esiletõstmine autori poolt – tõrjutud mälestused! Kellel meist neid poleks. Aga kellel meist on need nii valusad, et tekitavad hirmu veel 60 aastat hiljem?
ETV eelmise kesknädala Dokkaader pakkus eesti kodudesse mälupilte, mida arvatavalt väga paljud ei tahtnud vaadata. Aga väga paljud tahtsid.
Esimestele, edukatele ja uljastele, tundub, et tegemist on mingi eelajaloolise asjaga ja lõputu äraleierdamisega – mõelda, küüditamine oli nii ammu! Kaua võib? Pealegi ei puutu see minusse…Teised istusid teleka ees. Neil tekkis terve rida küsimusi. Ja terve rida vastuseid. See ongi parim, mida Imbi Paju film suutis. Ärgitada.

Eestlased tõrjuvad küüditamismälestusi
„Tõrjutud mälestused" jooksid novembri alguses ka kinos Sõprus. Saalist käis läbi terve hulk Eesti ja Soome kultuurieliiti. Mitmes väljaandes ilmusid tunnustavad arvamusavaldused, nt Postimehes Rein Veidemannilt. Ses mõttes on hea, et film ei jäänud pidama vaid friikide omavahelisse ringi, vaid jõudis ETV abil n-ö massidesse. Ja ka kodus teleka ees istudes tabas sama tunne mis pimedas saalis – see on iga eestlase lugu. Eestlast ega Eestit ilma tõrjutud mälestusteta küüditamistest ei ole olemas.
Iseasi, et sellest saavad rohkem aru vanema põlvkonna esindajad või lihtsalt arukamad inimesed. Kuid kui ka noored jõuavad teatud ikka ja hakkavad tahapoole vaatama, ei näe nad viimase sajandi eestluses (siinjuures ilmtingimata ka väliseestluses) muud kui elukestvat võitlust oma kodu eest ja elamist tihtilugu piinava igatsusega ema, kodu ja helguse järele, mida Paju filmis sümboliseerib eestiaegne talu koos õnneliku lapsepõlvega. Lapsepõlv lõppes filmis 1948. aastal, kui filmi kandvad meenutajad, Imbi Paju ema Aino ja ema kaksikõde Vaike Arhangelskisse sunnitöölaagrisse saadeti. Nad olid just saanud 18aastaseks.
Painajalik elu kodus algas neile aga varem. Ka teised naised, kel Paju on palunud jagada oma meenutusi Patarei vanglast ja piinamistest julgeolekumajas, ei olnud palju vanemad 15-16 aastastest tüdrukutest.
See oli üks mõttekoht, kus vaataja saalis või teleka ees turvalisel diivanil isudes pidi endalt küsima: kui mina olin stagnaajal 16, mis mured minul olid? Kui minu laps on praegu 16, mis mured temal on? Kas need on üldse mured?
Ja eriti, kas see kõik võiks veel korduda? See on küsimus, millele ikka ja jälle tuleb mõelda, kui kuulata aastate jooksul siin-seal kostvaid küüditamismälestusi. Enamasti kõik meenutajad, nii jääjad kui minemaviidud, ütlevad üht. Et see oli uskumatu. Ootamatu ja mõeldamatu. Et lihtsalt tuldi ja öeldi, pane asjad kokku, sind viiakse kodust ära. Eestist ära. See on tänaseni käsitamatu. Toonaseist tundeist võib vaevu aimu saada, kui püüda end asetada nende – tõrjutud mälestuste kandjate – olukorda. Üks vanaema on mulle tunnistanud, et kui ta vaatab oma mängivaid lapselapsi, siis tuleb talle meelde, kuidas nende peret viidi. Et nemad olid siis lapsed.
Kui meie riigis kutsutakse üles rohkem sünnitama ja lapsetegemist soodustatakse ebanormaalselt kääridesse aetud emapalgaga, siis kas seesama riik suudab teiselt poolt tagada, et taas ei aeta ette 490 loomavagunit koos 5000 naise ja 2500 lapsega ühelainsal ööl?
No ei ole see Urmi Reinde utreering! Kui vaadata uudistest kohtumõistmisi hiljutiste suurte riigijuhtide, nüüd mõrtsukate ja piinajate üle, siis toimub kõik seesama ja hullemgi vaid pisut teises variandis kusagil siinsamas, meie ajas.

Õnnelik põlvkond sai päranduse
Hiljuti ütles keegi, et ta on olnud terve elu õnnelik, kuna pole elanud sõja ajal ega tundnud enda kallal repressioone. Sedasama võib meie sõjajärgne põlvkond tunnistada hulgi. Kuid naastes Imbi Paju filmisõnumi juurde, elavad meis, õnnelikus põlvkonnas, kes pole omal nahal kogenud sõda, tõrjutud mälestused, olgu või kellegi teise omad. Me ju pärandame need hirmud, need öised ülestõusmised, oma vanemate või teiste lähedaste meenutused lastele järjest edasi. Kuigi me ei pruugi seda teha teadlikult.
Veel üks küsimus, mis tõusis – miks me jälle Soome ja soomlaste kaudu räägime eesti asjast? Miks vaatame omaenda lugu soomlaste raha eest? Imbi Paju on öelnud, et Soomes elades oli ta märganud huvi selle teema vastu. Soome avalikkus tervitas filmi ka väga soojalt, kõik suuremad lehed märkisid linastuse sündmusena ära.
Aga ikkagi, miks loeme julgeid arutlusi Eesti presidendi Konstantin Pätsi kohta Soome autorite teostest? Miks jõuame oma ema mälestuste ekraniseeringuni Soome kaudu? Kus on meie enda avameelsed filmid, sarjad, raamatud, ja mis peaasi – autorid, kes süüviksid äsjaolnud ajaloosse? Kes või mis hoiab eestlasi kinni, et me ei suuda vabalt käsitleda omaenda minevikku? Hirm?
Hirmust on filmis palju juttu, vähem otse, rohkem kaude. Kas mitte see kaude-hirm ei vaenagi meie tänast olu?
Imbi Paju ütleb intervjuus Postimehele (2.11): „Tagakiusamine polnud ainult küüditamine – see toimus näiteks inimeste sildistamiste kaudu bandiitideks, terroristideks, kulakuteks, rahvavaenlasteks… See toimus inimeste omandi röövimise kaudu, füüsilise ja psüühilise vägivalla abil."
Paju ei varja, et seda filmi oli raske teha. Sest eestlastes on palju viha, tigedust, meile meeldib alati süüdistada kedagi teist. See kõik toob paraku kaasa enesehävitajalikkuse – joomise ja perekultuuri nõrkuse, mida näemegi täna enda ümber üha laienemas.
Niisiis on „Tõrjutud mälestused" pigem film tänasest päevast, täna elavatest inimestest, sest need emad seal, kes meenutavad sunnitöölaagri ja vanglaõudusi, on meid kasvatanud. Ja meie kanname neid mälestusi endas samamoodi, tahame või ei.
Paraku ka ümbritsev pragmatism vähendab eestluse elujõudu. Edukultus iga hinna eest tapab mehi ja ajab noori jooma. Omandireform küüditas naisi ja lapsi kodudest täpselt samamoodi nagu 1941sel, 1948ndal, 1949ndal. Vahet pole.
Arnold Meri intervjuu Pajule peidab hinnangu ka tänasele tegelikkusele: tegutsevad ebaseaduslikud elemendid, kel on esikohal võim ja ei miski muu, neil pole põhimõtteid ja neid huvitab vaid isiklik karjäär. Meri ütleb, et organisatsioon on pidurdamatu, kui ta tegutseb väljaspool kontrolli. Kuigi Meri räägib 1940-ndate julgeolekustruktuuridest, võib tema jutust järeldada, et võim kindlustab end alati ühtmoodi: maksab heldelt oma toetajatele, kindlustab sellega klassituge ning ajab rahva tülli, reeglina omandi ümberjagamise kaudu. Ainsana lõikab sellest kasu samal ajal kindlustuv võimusüsteem. Inimesed võiksid seda elementaarset tõde meeles pidada ja vähem viha naabrimehe peale kanda.
Hea, et „Tõrjutud mälestused" süvitsi mõtlema panid. Nüüd käib see film meiega mõnda aega kaasas – tõrjudes mälestusi minevikuõudustest ja uskuma pannes, et äkki siiski saabub vabastav tulevik? Äkki Imbi Paju siiski eksib?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (21)