Järelhüüd professor Aino Järvesoole

Uno Kivik,      12. veebruar 2003


Meie hulgast on lahkunud ehk kõige õilsama hingega eestlane. Mõistan tema pettumust ja kibestumist, kui tema poolt alustatud suurt energiat ja kulu nõudnud ettevõtmised jäid ilma eesti ühiskonna toetusest.
Olen sama kogenud aastaid varem. Koos erakonnakaaslastest poole tosina küpse härrasmehega tõstatasime 1994. aastal idee luua iibe languse peatamiseks püsivate, toimetulevate, vähemalt kolme korraliku lapsega eesti perede toetamiseks ja ausse tõstmiseks erakondade huvidest kõrgemal seisev ühiskondlik Eesti Pere Fond. Koostasime vastavasisulise üleskutse, korjasime sellele veerandsaja lugupeetud ühiskonnategelase toetusallkirjad. Üleskutse ilmus Eesti Sõnumites ja Päevalehes 23-24.09.1994. Fond sai teoks jaanuaris 1995, kuid algusest peale sai sellele osaks meedia infosulg. Näiteks kui ma tookord fondi juhatuse aseesimehena läksin ETV-sse Katrin Saksa jutule palvega korraldada kord kuus saade paljulapseliste perede elust nende murede ja rõõmudega, siis saatis ta mind tagurpidi uksest välja. Kolmandal Rahvusliku kasvatuse kongressil 12.-13. aprillil 1996 minu ees sõna saanud Andres Tarand ütles juhtmotiivina, et "eesti rahva iibe käsitlemine Eestis on (teda) pigem ärritanud". Kui siis iibeprobleemi lõpuks Riigikogus arutati, ironiseeris A. Tarand veel otsa: "Muidu siin taadid arutavad, et iivet ei ole, aga ise nad ei suuda selles osas ju enam midagi ära teha." (EPL, 06.06.1996). Nii jooksiski meie üritus liiva. Fondist on tänaseks saanud MTÜ Eesti Pere, aga selle tegevuse sisu on juba hoopis teine.
Kui professor Aino Järvesoo alustas oma kampaaniaid, toetasin tema algatusi kõigiti. Ma kirjutasin talle ja tutvustasin meie poolt läbitud teed. Tean, et ta sai selle kirja kätte - ta avaldas ajakirjanduses arusaamatust, miks jäi meie ülalmainitud üleskutse tähelepanuta.
Nii oleme olnud prof Aino Järvesooga ühe asja eest väljas. Tema energia ja eriti kulutused on olnud minu poolt tehtust võrratult suuremad. Tulemus aga peaaegu sama. Aga järelhüüdena kordan ikka ja jälle: Eesti rahva edasikestmine on ohus, sest:
* kuni 15-aastaseid lapsi on meie hulgas poole vähem kui neid ilmale toonud vanemaid;
* kolmandik eestlastest elab täna lasteta (järglasteta) elu;
* rikkalikud lastetoetused on meil absoluutselt ja suhteliselt madalamad kui näiteks Põhjamaades;
* lapsi ja perekonda meie avalik arvamus ei hinda.
Langetagem siinkohal pea õilsa inimese prof Aino Järvesoo mälestuseks. Ta lahkus meie seast murega hinges, mida oleme mõistnud ja mida jagame jätkuvalt.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)