Kas keegi võtab ka poliitilise vastutuse?

Kuna aga 2. aprilli  Eesti Ekspressis ilmus mingi imelik bestseller, millel alapealkiri  „Ärimees Grigori Petrišin vannub, et ei saanud Tallinna planeeringute tegemist paljastavaid kirju kaitsepolitseilt, vaid kirjutas need ise“, sain aru, et Grigori ei saanud kuidagi seda ise vanduda.

Toon kaks näidet 30. märtsil laiali saadetud kirjast ja esitan oma kommentaari.

Esimene näide

Tsiteerin: „Ärritatuna sellest, kirjutasin emotsionaalse kirjavariandi Tallinna abilinnapea T. Aasa nimele. Meie firma jurist ei kiitnud seda kirja heaks ja valmistas ette uue kirjaprojekti Tallinna linnapea E. Savisaare nimele. Siiski otsustasin nende kirjade osas konsulteerida ka ammuse tuttava K. Kalloga, et missugune neist kirjadest saata Tallinna linnavalitsusse.“

Seda lõiku ei saanud Petrišin kuidagi kirjutada, sest ta ei toonud neid kirju ju korraga. Ta tõi esimesel kohtumisel ainult esimese kirja, olles rääkinud ära kõik selle jutu, mis varasemast teada, ja lisas, et kohe, kui edastatakse teine kiri, toob ta selle ära.

Oma 30. märtsi kirjas ta ju ütleb, et jurist valmistas ette teise kirja – miks ta neid siis korraga ei toonud?

Nii ka juhtus. Järgmise päeva pärastlõunal kohtusime uuesti ja siis oli tal kaasas ka teine (kui värskelt saadud) kiri. Kui ta oleks soovinud nõu küsida, milline kiri saata, oleks ju need ikka korraga toonud. Tõenäoliselt oleksin soovitanud pöördumises linnavalitsuse poole rääkida oma probleemist, mitte risustada kirja kõikvõimalike asjasse mittepuutuvate näidetega, millest ta ise kuulnutki polevat.

Teine näide

Tsiteerin: „Meedias esitatud väide, et KaPo soovitas saata Tallinna linnavalitsusse nende poolt ettevalmistatud eelpoolnimetatud kirjavariandid ja kogu pressis kirjeldatud värvikas detektiivilugu välja ilmunud „sõpradest“ on kas ajakirjanike või härra K. Kallo fantaasia vili.“

Ma pean küll siiralt tänama selle kirja autoreid (kahjuks see ei ole Grigori), kes on püüdnud omistada mulle nii head fantaasialendu. Ka kõige parema tahtmise juures ei suudaks ma seda kõike välja mõelda, kui minu käest oleks tuldud lihtsalt kahe kirja osas nõu küsima. Kui mul oleks nii hea fantaasialend, oleksin võib-olla mina „Sõrmuste isanda“ autor ja loominguline miljonär.

Tõenäoliselt ei oleks sellest „fantaasiast“ laiem üldsus ka midagi kuulnud, kui „nõuküsimine“ jäänuks neljasilmavestluseks; siis olekski mind olnud lihtne fantaseerijaks tembeldada. Õnneks kanti aga lugu täpselt sama põhjalikult veel kahele inimesele, ja enam juba mitte nelja silma all.  ette

Kuulsin seda lugu põhjalikult Taavi Aasa ja Ain Seppiku juures. Kuna mul oli juba kolmas kord kuulda, siis kulus pähe. Olin seda varem Seppikule rääkinud ja tema kui Riigikogu julgeolekuasutuste kontrollikomisjoni liige tundis asja vastu tõsist professionaalset huvi.

Eesti Ekspressis kirjeldatud jutt Juri Šehovtsovist on vaid pisike lisapala, mis oli tõesti ka jutuks. Põhiteema oli ikkagi tõendite fabritseerimine.

Erinevalt Grigori sõnadest Eesti Ekspressi vahendusel (kui need ikka on tema sõnad?) „Oleksin Kalev Kallole vastu vahtimist andnud“, tahaksin mina avaldada siirast tänu ja tunnustust Grigorile, et ta selle asja avalikkuse ette tõi. Kui ta tuli poliitikule sellisest  karjuvast inimõiguste rikkumisest rääkima, ta ju pidi avalikkusega arvestama. Tänu talle jääb mõni fabritseering tegemata ja nii mõnigi, keda on püütud süüdistada mingite imelike tõendite alusel, hakkab seda mõistma.

Isegi Riigikogus Villu Reiljanilt ja Ester Tuiksoolt saadikupuutumatuse äravõtmise esitluses ütles õiguskantsler umbes järgmist: „.. rikkumine toime pandud teadmata ajal ja teadmata kohas….“??

Tõenäoliselt oli tegu ka samal meetodil saadud materjaliga. Me vist keegi ei anna endale aru, kui ohtlik on demokraatiale selline käitumine, kui õiguskaitse- või julgeolekuorganid hakkavad tõendite kogumise asemel ise tõendeid fabritseerima. See on väga pikk samm julgeolekuasutuse muutumisel repressiivasutuseks. Teame ajaloolaste uurimuste kaudu, et enamiku NKVD või KGB poolt represseeritud inimeste toimikutes leidus ikka mõni „süüd“ kinnitav „dokument“. Oli see siis mõne „ausa kodaniku“ murelik kiri, kaudne tõend või „puhtsüdamlik“ ülestunnistus, mis saadi loomulikult „erimenetlust“ kasutades. Tahan öelda, et kui kahe esimese asjaga juba tegeldakse, siis tuleb ka kolmas.  See on ühiskonnale palju kordi ohtlikum, kui kunagi ühe tuntud Eesti erakonna esimehe märkilaskmine teise erakonna esimehe foto pihta (nn pumppüssiskandaal). Siis võeti lõpuks poliitiline vastutus. Selle juhtumiga seoses jääb minu jaoks õhku rippuma mitu küsimust:

1. Millega tegeleb ja kuidas kontrollib kirjeldatud asju Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon? Kas see komisjon kuulab vastavate asutuste esindajate ilulugemisi ja noogutab vaid kaasa, kui nood esindajad lahkuvad rahulolevalt ja toimetavad edasi nagu pähe tuleb? Miks muidu olid kadunud logifailid just perioodist paar kuud enne valimisi ja kuu pärast valimisi?

2. Kas toimunu eest võtab keegi poliitilise vastutuse?

3. Kas on mingit garantiid, et see ei olnud üksikjuhtum ja samalaadsed katsed ei kordu?

KALEV KALLO, Riigikogu liige

Jaga |