Patriotismiannus Valga piirivalvemuuseumist

URMI REINDE,      28. juuni 2006


Isetekkeline militaarväljapanek otsib hoolivat omanikku

Nädalavahetusel tähistas meie vabariik suurejooneliselt võidupüha. Kuidas patriotismi sisendamise ja isamaa-armastuse kasvatamisega meil aga igapäevaselt lood on?
Kesknädal käis Valgas, kus tutvusime kohaliku militaarmuuseumi kodutu ja peremehetu olekuga. Valgalaste rabelemine piirivalvemuuseumi säilimise nimel väärib tõsist toetust. Mitte mokaotsajuttu, nagu seni. Nad vajavad kindlustunnet, et muuseum jääb alles. Ja mitte lihtsalt alles, vaid et jääks sinnasamma, kus ta on, s.o Valka.

Kui Eesti liitub 2008. aastal Schengeni ühtse viisasüsteemiga, kaob Valgast piiripunkt.
Õigemini öeldes, pikaaegsest piirilinnast kaob kogu Kagu piirivalvepiirkond. Seetõttu on muutunud tumedaks Valgas asuva piirivalvemuuseumi saatus. Piltlikult öeldes, rõõmuhõisetega ei taha esialgu seda endale mitte keegi. Ei Kultuuriministeerium uue muuseumina ega Valga muuseum oma filiaalina, ei ka Piirivalveamet. Esimesed ei taha suurendada eelarvet; teine leiab, et muuseum kui selline on piirivalve põhitööst ikka sedavõrd kaugel, et piirivalvel puuduvad võimalused üksinda rahastada muuseumilt eeldatavat isamaalist kasvatust (=riigikaitseõpet) ja riigikaitse ajalugu tutvustavat väljapanekut.
Praegu kuulub mõjus militaarväljapanek, mida on hakatud piirivalvemuuseumiks kutsuma, Kagu piirivalvepiirkonna juurde, ja on – kui juriidiliselt täpsemini sõnastada – isetekkelise iseloomuga.

Ümarlauajutud muuseumi ümber

Päris ise muidugi miski ei sünni. Piirivalvemuuseumi hingeks ja südameks on algusest peale olnud sõjaajaloo-harrastaja major Meelis Kivi, kes tema enda sõnul „meelitati 1995. aastal kaitsejõududest siia" ja ongi Valgas selle muuseumi rajanud. Tema töö kohta olen internetikommentaaridest lugenud, et „sellistele meestele peab president esmajoones ordeni andma". Mõeldud on mehi, kes omal algatusel, tõesti puhtast missioonitundest on midagi reaalset loonud – meil on ju nüüd Metsavenna talu, Mõniste muuseum ja Johannes Tõrsi eramuuseum Lagedil. Arvestades praegust suvist reisimishooaega, võiksid eriti need pered, kus poegi kasvamas, lülitada oma marsruutidesse ka Valga piirivalvemuuseumi. Uskuge, poistel jätkub seal uudistamist!
Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Toivo Tootsen ning komisjoni liikmed Nelli Privalova ja Rein Randver käisid Valga piirivalvemuuseumis spetsiaalselt puht pragmaatilise eesmärgiga – aidata otsida väärtuslikule militaarajaloo väljapanekule uut omanikku.
Schengen ei kannata enam ootamist, Valga piirivalvepunkt likvideerub. Mis muuseumist edasi saab?
Seda arutatigi mitu tundi major Meelis Kivi, Valga maavanema Georg Trashanovi, Valga abilinnapea Enno Kase ja Valga maavalitsuse kultuuriala peaspetsialisti Helve Brauni osavõtul. Valgalased ise olid juba enne riigikaitsekomisjoni visiiti teinud suure töö, olles pidanud ümarlaualäbirääkimisi Piirivalveametiga, Siseministeeriumiga, Kultuuriministeeriumiga, Kaitseministeeriumiga.
Paraku selgus nende suurte vestluste käigus taas tuntud tõik: lihtsaid asju ei ole. Georg Trashanovi sõnul „kõik, alates presidendist kuni kooliõpilasteni, kiidavad ülivõrdes; jutt on ilus kuulata, aga probleemid jäävad".
Lühidalt, ministeeriumide abi kipub jääma leigeks. Põhjustki pole raske ära arvata – kõik loevad raha. Seepeale ütlevad aga Valga piirivalvemuuseumi eest seisjad: isamaalist kasvatust ei saa raha eest osta ja patriotismi ei saa üldse rahaga mõõta.

Üheksa erinevat omandivormi

Helve Braun kultuuriasjatundjana kinnitab, et piirivalvemuuseumi eksponaatide kogu on väärtuslik. „Huvi suurenemist näeme külastajate arv. Eriti on tõusnud kooliõpilaste hulk – käiakse lausa klasside kaupa. Aga külastajate vastuvõtmine ongi ju muuseumi põhitegevus!"
Braun ütleb, et kuigi muuseumis töö justkui käib, puudub samal ajal paber (=määrus) ja pole eelarvet. Ka patriotism ei ela üksnes õhust ja lubadustest.
„Hobikorras arenemine pole enam efektiivne. Esiteks on väljapanek muutunud juba nii suureks ja hinnaliseks, et sellest ei käi enam ühiskondliku tööga üle. Näiteks on vaja mõningaid eksponaate kindlamini turvata. Teiseks, kuna meid sunnib kiirustama Schengen, tuleb nagunii muuseumile mingi katusorganisatsioon leida."
Valgalaste rabelemine muuseumi pärast väärib tõesti toetust. Nad vajavad kindlustunnet, et muuseum jääb alles. Ja mitte lihtsalt alles, vaid et ta oleks edaspidigi seal, kus ta on, s.o Valgas. Selle kasuks kõneleb juba regionaalpoliitiline aspekt, aga ka see, et eksponaadid on suurel määral n-ö piirkondlikku, põhiliselt Lõuna-Eesti päritolu. Või on enamjaolt lõunaeestlased need, kes eksponaate on annetanud.
„Omandivormi võib määratleda üheksat moodi," ütleb Braun, ja paneb lauale paberi, kus on kirjas mitmete eelnevate ümarlauajuttude tulemusena koorunud ettepanekud selle kohta, kes tuleks emaorganisatsioonina kõne alla. Selles nimekirjas leidub erinevaid variante erinevatest ministeeriumidest ja ametitest, keda võimalikus omanikurollis eespool juba nimetatud.
Ühe reaalse variandina on eri osapooled Valga piirivalvemuuseumile pakkunud asumist Laidoneri muuseumi tiiva alla, nt nime all „Kindral Laidoneri muuseumi – Eesti Sõjamuuseumi filiaal". Muuseum toimiks siis Kaitseministeeriumi haldusalas. Laidoneri muuseumi direktori Indrek Tarandi arvates olevat see võimalik.
Teine reaalne variant võiks olla see, kus olemasolev ekspositsioon jätkab Valga isamaalise kasvatuse muuseumina Kaitseliidu ja piirivalve koostöös. Muuseumi ülalpidamiskulud võiks need asutused kanda siis pooleks.
Esialgsete arvutuste järgi läheks muuseum koos varade ja personalikuludega aastas maksma ligikaudu üks miljon krooni. Kas seda on noortes patriotismitunde suurendamiseks tõesti liiga palju?

Muuseum kui väikeriigi ajaloo väärtustaja

Maavanem Trashanov ütleb, et ega midagi ei juhtu, kui seda muuseumit ei oleks.
„Aga – siit Valgast välja sõites on lähedal Paju mälestusmärk, kus iga aasta jaanuari viimasel päeval Vabadussõja lahingu aastapäeva peame. Osalevad maavanem, vallavanemad, kuperjanovlased, kaitseliitlased. Siis tuleb tükk tühja maad ja paar rida vanamemmesid. Tahtsime õpilased bussiga kohale sõidutada, aga koolist öeldi: tunniplaan ei luba! Mis sellest isamaalisest kasvatusest niimoodi saab?"
Ka major Kivi leiab, et eestlased väärtustavad miskipärast enam oma 700-aastast orjapõlve, aga mitte võitlust vaba isamaa eest. „Meie ekspositsiooni eesmärk ei ole kasvatada noortest sõjardeid," rõhutab ta. „Inimene peab kasvades teadma, et seda maad, kus ta sündis ja elab, on mõnikord vaja kaitsta. Eestimaad on vaja kaitsta mitte ainult relvaga, vaid ka terrorismi, katku või mõne loodusõnnetuse eest."
Major Kivi ütleb, et suurriigid sellepärast suured ongi, et nad väärtustavad oma ajaloolist pärandit. Miks siis väikeriik sedasama teha häbeneb? Või sente loeb?
Rahval huvi ometi on, eelmisel aastal käis registreerimisraamatu järgi muuseumis üle 3700 inimese.
Toivo Tootsen asus jõuliselt toetama muuseumipooldajaid ja leidis: Riigikogu tasemel saab kõva lobitööd teha, et eelarvesse ka Valga piirivalvemuuseumi jaoks assigneeringurida ilmuks. Aga selleks on vaja „keha", näiteks sihtasutust või Kaitseliidu struktuuriüksust, mille juurde see rida kirjutada.
Rein Randver meenutas, et 70 kooli tunniplaanis on isamaaline õpetus olemas. Riigikaitseline kasvatus kuulub Kaitseministeeriumi ülesannete hulka. Muuseumil oleks seega kooliprogrammi kõrval täita oma illustreeriv roll.
Major Kivile teeb muret ka muuseumi territoorium – osa väärt eksponaate paikneb õues. Näiteks tanke ei mahuta ruumi ju kuidagi. Piirivalvelinnakut, kus muuseum praegu asub, ootab pikisilmi endale Kaitseliit. Seda on kinnitanud kaitseväe juhataja Tarmo Kõuts.
Kui Kaitseliidu eelarve on 220 miljonit krooni, pole väga ebatõenäoline, et piirivalvemuuseumi osalise rahastamise võtaks endale just Kaitseliit. Seda lahendust muide näebki ette eelpoolnimetatud omandivormide nimekirja üheksas punkt: Valga isamaalise kasvatuse muuseum Kaitseliidu ja piirivalve koostööna, ehk teine reaalne variant. Sama ettepanek koorus kõnelustest ka seekord välja.
Kuidas tegelikult läheb, teame 2008. aasta algul, kui Schengen tulnud ja piirivalvemuuseumil loodetavasti peremees olemas.

FOTODEL:

EKSPONAAT I MAAILMASÕJAST: Eesti Vabadussõda käsitlenud Elmo Nüganeni filmis „Nimed marmortahvlil" kasutatud vene kahur koos eelikuga.

EKSPONAAT II MAAILMASÕJAST: Tank T-34/85 1944. aasta mudel. Mass lahingvarustusega 32 t, meeskond 5 inimest, lahingukomplekt 60 mürsku ja 1920 padrunit. Mootor 12silindriline, neljataktiline, diisel, 400 HJ. Kiirus maanteel 55 km/h.

MUUSEUMI EEST VÄLJAS: Major Meelis Kivi (paremalt), Valgamaa kultuurijuht Helve Braun, riigikaitsekomisjoni esimees Toivo Tootsen.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)