Taastagem Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks tugev ja hooliv riik!

Mänguhoos aga unustatakse – hooletusest või teadlikult – reaalne keskkond koos majanduslike, sotsiaalsete, kultuuriliste jne probleemidega, milles Eestimaa inimesed peavad täna  elama ja toime tulema.

Sisepoliitika asemel räägitakse välispoliitikast

Viimasel ajal on eriti koalitsioonierakondade tegelaste lemmikteemaks saanud välispoliitika. Kaasarääkimine selles valdkonnas eeldab haritust, silmaringi, kogemusi. Paraku püüab peaaegu iga võimulepääsenud „ekspert“ olla esmane tõeteadja ja -kuulutaja, kusjuures oponentide arvamust tehakse maha. Näiteks kuulates sõnavõtmisi Malaysia reisilennuki hukkumise teemadel tekib kohati tunne, et need jutud olid valmis juba enne, kui lennuk alla tulistati. Veel Eesti riigisse uskuva kodanikuna tahaksin väga, et see tunne oleks petlik.

Mõistagi on ülekohtune väita, et võimupoliitikud siseriikliku olukorra unustanud oleksid. Kõne- ja kirjutamisstiiliks on justkui marksismi-leninismi ülikooli loengukonspektist kopeeritud loosunglikkus.

„Ma võin teile öelda, sõbrad, mida see maailmaelevant meist arvab. Ta mõtleb, et Eesti on imetlusväärne stabiilsuse saar, keset mäslevat maailmamerd,“ toonitas endine peaminister, nüüdne Euroopa Parlamendi liige Andrus Ansip Tartus „Vanemuise“ kontserdisaalis peetud  Eesti Vabariigi 93. aastapäevale pühendatud kõnes.

Välismaa kiidab meid omakasupüüdlikkusest

E-riik, e-valimised, innovaatilisus, teadmistepõhine ettevõtlus, viie rikkama riigi hulka jõudmine – need on väljakuulutatud märksõnad, mida aastate vältel on kuulnud iga eestlane, kes vähegi ühiskonnaeluga kursis. Välismaal – iseäranis neis ringkondades, kus majanduslikel ja poliitilistel eesmärkidel ollakse huvitatud Eesti riigi toetustest – ollakse usinad neid saavutusi palavate kiiduavaldustega heaks kiitma.

Eriti just väikelinnad ja maapiirkonnad tühjenevad inimestest. Välisriikidesse elama ja töötama lähevad ennekõike võimekamad ja konkurentsivõimelisemad. Siiajääjatel tuleb leppida madala palgaga, töötusega, enneaegselt halvenenud tervisega, pisipensioniga. Nõrgemad näevad väljapääsu meelemürkides. Paljusid oma seniste abikaasade ja elukaaslaste poolt maha jäetud mehi vaevab lootusetus ja üksindus.

Jah, paljudele paistab olukord lootusetu. Ollakse veendunud, et ainus väljapääs on Eestist lahkuda. Kuid teisalt on ikka ja alati leidunud vaimuerksaid ja füüsiliselt tugevaid inimesi, kes usuvad, et kui veerand sajandit tagasi suutsime võõrvõimust vabaneda, siis saame jagu ka tänastest ühiskonnaelu ahistavatest probleemidest – loomulikult demokraatlikke meetodeid kasutades.  

Edusammud, ohud ja riskid

Ei saa väita, et Eestis oleks kõik halvasti. Meil on edusamme. Samas on meie valitsejad  kas uinutatud või tegutsevad mõtlematult. Pole tahetud või osatud hinnata ohte ja riske, ja mis veelgi kurvem, ei ole analüüsitud meie riigi õnnestumisi ja ebaõnnestumisi. 

Selle asemel, et Brüsselis promoda meie riiki eduka, rikka ja võimekana, peaksid meie riigi esindajad eelkõige siin oma rahva ees olema ausad ja objektiivsed ning tunnistama, et meie majandus on kuristiku äärel.

Eriti peale euro kasutuselevõttu räägitakse tihti välisinvestoritest. Loodeti, et nemad meid päästavad. Loomulikult andis euro nii omamaistele kui ka välistele ettevõtjatele signaali, et Eesti on ühe suure kogukonna – Euroopa Liidu – osa. Euro on tänini stabiilne valuuta ja ELi majandus suudab püsida konkurentsis. Raha kui investorite vahetusmehhanism pole ju kusagile kadunud. Vaba raha, mis otsib kasumit, leidub maailmas piisavalt. Ole aga osav müügimees!

Kuid kas oleme oma poliitilise stabiilsuse, oskuste ja teadmistega ikka usaldusväärsed ja vajalikud partnerid? See on praegu küsimuste küsimus. Esmajoones sõltume sellest, kui targad ja ettevõtlikud – riigimehelikud! – on meie juhid. Jah, majanduslikult oleme veel piisavalt stabiilsed, kuigi suures sõltuvuses välisturgudest.

Väikeettevõtlus tagab tööhõive

Oleme ju kõik huvitatud Eesti toodangu ekspordist, mis on kindel lisaväärtus teiste riikide turgudelt meie majandusse. Aga selle kõrval vajame ettevõtlust, mis kõrge tehnoloogilise tootmise juures tagaks ka piisava tööhõive. Selleks peaksime leidma veelgi tõhusamaid meetmeid väikeste  (pere)ettevõtete  ja  ühe-kahe inimese ettevõtete toimimiseks (vastavad seadused, maksusoodustused, tagastamatud toetused, ettevõtlusega alustamise abi). Jah, võib ju väita, et meil on mõned neist juba olemas, aga kui keegi seadusandjatest ise sellise ettevõtmise riskid läbi elaks, siis ajaksime hoopis teist juttu.

Meile püütakse sisendada, et EL direktiivid keelavad ühe või teise tegevuse arendamist või riigi osalemist ettevõtluses. Kuid miks valitsus ei täida EL direktiive, mis kohustavad järjest rohkem kasutama tootmises kohalikku tooret, järjest rohkem tootma ökoloogiliselt puhtaid ja keskkonnasõbralikke tooteid? Miks peame igal aastal miljardite eurode väärtuses sisse vedama igapäevatooteid, mille valmistamisega on siin kogu aeg hakkama saadud ja mida on saadetud ka ekspordiks? Kasvõi näiteks tuletikud…

Ise, ikka ise!

Kui tahame riigina elus püsida, peab seadusandja ise algatama väike- ja pereettevõtluse toetamise, mitte ootama, et välismaalased tulevad meile töökohti looma. Miks investorid lähevad oma kapitaliga meeleldi Soome, Rootsi, Taani jm? Sest seal ei panustata ainult välisabile, vaid esmalt tehakse ise kõik, et oma rahvas saaks elada. Siis jätkub ka tulijaid nii tööturule kui ka investeerima. Meie valitsusel oleks viimane aeg roosade prillide asemel hakata tõele otsa vaatama ja elama kasvõi nii nagu Poolas. 

Riigikogu valimised on ukse ees. Kodanikel on paras aeg sügavuti mõelda, et ise tuleb osaleda oma riigi juhtimises läbi otsustusõiguse, mida saab igaüks kasutada vaid iga nelja aasta tagant. Tuleb ükskord aru saada, et kodanikkond peab ise oma huvide eest seisma. Vana tõde – kui ei otsusta sina, otsustatakse sinu eest.

Seni on kõige stabiilsemat ja sotsiaalsemat poliitikat ajanud Keskerakond. Parim tõestus on Tallinn, kuhu riigivalitsuse tegemata töö eest maapiirkondadest rahvas üle Eesti kokku jookseb – Keskerakonna võimu alla.

[esiletõste]

Jah, paljudele paistab olukord lootusetu. Ollakse veendunud, et ainus väljapääs on Eestist lahkuda. Kuid teisalt on ikka ja alati leidunud vaimuerksaid ja füüsiliselt tugevaid inimesi, kes usuvad, et kui veerand sajandit tagasi suutsime võõrvõimust vabaneda, siis saame jagu ka tänast ühiskonnaelu ahistavatest probleemidest.

TOOMAS PAUR, Keskerakonna Lõuna-Eesti koordinaator

Jaga |