Nädala juubilar: Debora Vaarandi 90

04. oktoober 2006


1. oktoobril tähistas oma suurt juubelit luuletaja Debora Vaarandi, keda kirjandusetundjad on arvanud ta Eesti seitsme olulisema naisluuletaja sekka.
Debora Vaarandi värsistatud „Saaremaa valss", mille viisistas Raimond Valgre ja laulis unustamatuks Georg Ots, tunneb tänini iga laps. Ja suurem osa soomlasi.
1945. aastal ilmus Debora Vaarandi esimene, peamiselt Eestist eemal l kirja pandud debüütkogu, mis sai sõjamõjude tõttu apokalüptilise nime "Põleva laotuse all". Luulekogu oli kantud koduigatsuse vaimust. Lisaks kohustuslikule Stalini-ülistusele leidus selles palju ilmekaid looduskirjeldusi.
1962. aastal oli Debora Vaarandi juba Eesti NSV teeneline kirjanik, 1971 aga Eesti NSV rahvakirjanik. 1960.-70. aastatel küpses ta luuletajana, tema kasutatud kujundid ja seosed muutusid järjest rikkalikumaks. Luuletusi kandev nukrameelsus aga jäi püsima. 1977. aastal ilmunud „Tuule valgel" on poetessi viimane originaalkogu. Kaunilt on ta tõlkinud Bertolt Brechti, Anna Ahmatova, Eino Leino jt kirjanike luulet.
Debora Vaarandit on elu jooksul pärjatud ohtrate preemiatega. Teda on autasustatud Eesti Vabariigi III klassi Valgetähe ordeni ning Soome Vabariigi Valge Roosi rüütelkonna rüütliristiga. 1965. aastal sai Debora Vaarandi esimese Juhan Liivi nimelise luuleauhinna, milleks oli karjasemärss. 1994. aastal anti talle Rahvuskultuuri Fondi elutööpreemia, 2005. aastal riiklik elutööpreemia.
Ent kõige paremini oskavad juubilari ja ta loomingut kirjeldada ametikaaslased:

"Äärmiselt eestipärane, põhjamaine temperament avaldub tema värssides. Vaarandile pole luule aktuaalsus mingi probleem. Ta luuletab lihtsalt oma isiklikest elamustest, kuid ta tunneb niivõrd sisse sellesse suurde aega, milles ta elab, et märkamatult on ta luuletustes sees ka kõik need suured teemad, millele kuju leidmisega peaks heitlema mõni vähem spontaanne luuletaja…"
August Sang, 1946

"Debora Vaarandi "Rannalageda leib" on nii ühtlaselt küps, nii valmilt tark raamat, et lausa südamevärinal mõtled: mis saab edasi? Ei oska nagu kujutledagi, millistesse kõrgustesse poetess meid nüüd veel viib, ja hakkad kartma: kui ta äkki tagasi tuleb! Aga, jah, kujundiloogika eksitab – ütleme parem nii: poetess on jõudnud lõpmatutele avarustele, ja ärgem kartkem, et neil avarustel uute avastuste võimalustest puudu tuleb."
O. Muusapoeg, 1965

"Vahest ei ole Debora Vaarandi tuule valgel käimine muudkui luules elatud elu ja eneseteostus luule kaudu – kõiges. Ja eks ole temagi neid, kes luuletuule valgel on selle maa keelel aidanud leida oma osa – jäävat, igavikulist, millest kord unistas Kristjan Jaak Peterson."
Karl Muru, 1985

"Sinu luule abiga mäletan iseennast ja oma harrast lapsepilku ning olen Sulle selle eest võlgu midagi, mida sõnadega ütelda õieti ei saagi./…/
Sina oled see, kes on eestikeelsete sõnade abiga nähtavaks teinud karmid mereavarused ja rasked, tuliste äärtega õhtupilved. Need seisavad Su lehekülgedel, on olemas ja ärkavad kunagi jälle ehk mõne selge, eelarvamusteta lapsepilgu all."
Viivi Luik, 1991

"Läbi oma aastakümnete silmapaistvamaid eesti luuletajaid. Püüdkem kujutleda, kui vaene nende aegade luule temata oleks. Ja äkki tajume, kui oluline Debora Vaarandi meile on.
Hea inimene kurjadelgi aegadel."
Jaan Kross, 1996

"Deboral on olnud eriline suhe eesti muldadega. Aga veel tulevad Vaarandi inimesed väsinud päeva järel vaatama merele, nad unistavad aknal, kuulavad rändlindude kluuksutamist esimese sügiskunni päeval ja kogevad midagi nimeta kallist, "mida seletada ei saa", kui nad lendavad Saaremaa kohal."
Ülo Tuulik, 1996

Kirjanike austusavaldused juubilarile pärinevad Debora Vaarandi mälestusteraamatust "Aastad ja päevad. Nooruslugu" (kirjastus Tänapäev, 2006)

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)