Anti Liiv: Avalikku joomist lubav seadus naeruvääristab Eesti riiki

„Liigume praegu üha demokraatlikuma ühiskonna poole. Mine tea, ehk on tulevikus ka liputamine lubatud? Liputajal, vaesekesel, on ju samuti soov näidata. Ja kui tal midagi muud näidata pole – ei saavutusi elus ega töös, ei luksusautot –, siis ta näitab seda, mis tal on. Mille poolest erinevad avalikus kohas alkoholi tarbivad inimesed liputajast? Ei erine ju. Võtab aga nina täis ja „liputab” oma täisolekuga,“ rääkis Liiv.

 Ta küsib: kas see seadus, mis lubab tänaval või pargis viina juua, ei ole hoopis ärimeeste huvides? Ja Liiv kahtlustab ka: kas see pole mitte vaikiva ajastu algus? Sest „öeldakse: kui joodikud teid häirivad, kutsuge politsei. Kunagi, eelmise riigikorra ajal öeldi: „Nõukogude miilits kaitseb mind.” Kuna nüüd, Eesti Vabariigis peaks see põhimõte samuti kehtima – politsei peaks mind kaitsma –, siis võib iga inimene nõuda, et politsei kõrvaldaks tema jaoks iiveldamaajava vaatepildi. Kas pole mitte nii?“

Psühhiaater Liiv jätkab: „Siin tuleb jällegi lähtuda moraalikoodeksist. Näiteks, kui üks kirikuõpetaja – oletame, et ta on, nagu tänapäeval kombeks, üksik vallaline naine kuuekümnendates eluaastates – näeb joomisega tegelevat seltskonda, on ta ilmselt sügavalt solvunud. Mis sest, et Kristus muutis Kaana pulmas vee veiniks ja andis seda pulmalistele juua.

Nüüd ongi kõige raskem punkt: kes määrab selle, mis on kellegi jaoks solvav? Kui Kuressaare raekoja ees muruplatsil külitades võib lakkuda niipalju kui soovi on, siis mitu inimest peab allkirjaga tõendama, et see vaatepilt neile ei meeldi? Kas kolmest piisab?“

 Liiv leiab, et siin haiseb vägagi selle järele, et riik tahab kehtestada kontrolli inimese õiguse üle olla solvunud või tema eetiliste väärtuste üle. „Kui kümme inimest ütleb, et meid mingi asi solvab, aga riik ütleb, et ei solva, siis võibki järeldada, et vaikiv ajastu on käes,“ järeldab Liiv.

 „Aga kui nüüd seda mitte lubada, on tegemist kokkupõrkega – ütleb ju üks nii ja teine naa.Ma ei usu, et seadusemuudatuse tõttu, mis nüüdsest lubab avalikus kohas alkoholi tarbida, joodikuid juurde tuleb. Sel, kes on oma suguvõsas juba neljandat põlve joodik, ilmneb joomislembus niikuinii.Küsimus on lihtsalt selles, et avalikku joomist soosiv seadusemuudatus naeruvääristab Eesti riiki,“ resümeerib Liiv.

Jaga |