Joel Friedrich Steinfeldti avalik pöördumine

Minu mõte on siiras ja selge: Eesti ajakirjandus ja meedia kasutab meid, loome- ja kultuuriinimesi ära kui tasuta tuluallikaid, tõsi küll, väites, et nemad pakuvad meile seeläbi tasuta reklaami. Kui nüüd hästi järele mõelda, siis on asi sellest väga kaugel. Sisuliselt on see vabaturumajanduse tingimustes teiste inimeste omakasueesmärgil alatu ärakasutamine. Nad võtavad meilt intervjuusid, saavad infot, müüvad seda, tasumata oma päevakangelasele selle eest ainsamatki senti. Kuid infoajastul maksab nii info lugemine, vaatamine, kuulamine kui ka selle andmine. Aga paljusid ajab hirm ajakirjanduse ees või lihtsalt edevus ennast tasuta müüma - peaasi et oleks pildil.

Ma ei räägi siin mingitest suvalistest fabritseeritud ja ühe hooaja n-ö valvestaaridest, kes mingi suurema või väiksema „vägitükiga" meedias oma hüperaktiivset tähelepanuvajadust rahuldavad ja keda ajakirjandusel on alati tasuta varnast võtta. Ma räägin meist, kes me oma töö ja loominguga oleme välja teeninud mingisugusegi austuse ja väärika kohtlemise, aga mitte kui meediamaffia skandaali- ja sensatsioonihimu märklauad, kellele alalõpmata peetakse nõiajahti, otsekui elaksime mingis politsei-, Kapo-, gestaapo- või KGB-riigis. Siin peaksid kõik ringi käima püksata, paljaste rindade ja tagumikuga, et mitte jätta endast muljet, nagu oleks Sul, mul, tal või meil avalikkuse eest midagi varjata ja peita. See on absoluutselt ebanormaalne olukord ja on ühtlasi ka isikuvastane kuritegu, iga isiku privaatsuse põhimõtete eiramine ning seega ka põhiseaduse ja inimõiguste räige rikkumine.

Kes on kehtestanud sellise korra või seaduse, et loominguline avaliku elu tegelane peab ringi käima otsekui alasti ja temal ei tohigi olla oma privaatsust ja isikupuutumatust ka avalikus ruumis? See on meediamaffia enda alatu väide, põhjendades seda avaliku huviga, aga kus sisuliselt on sageli tegemist ebaseadusliku jälitusega inimeste poolt, kellel puudub jälitustegevuseks igasugune õigus. Ka võivad nad suvaliselt tõlgendada ja moonutada fakte ja olukordi vastavalt sellele, kuidas ajakirjandusväljaanne näeb selle endale teema kestvuse tagamiseks kasuliku olevat. Sest mida rohkem häma ja vahtu, seda kauamängivam on lugu.

Põhiline, millele ma tahan oma kolleegide tähelepanu pöörata, ongi see, et ärge müüge endid tasuta tööjõuna neile, kes ei otsi mitte meie parimaid isiku-, töö- ja loomeomadusi, vaid AINULT vigu, puudusi või lausa hälbeid, et meid siis rahvale kui konte koertele ette visata. Ja kui neid vigu ei paistagi olevat, siis need fabritseeritakse kuulujuttude ja legendide põhjal või lausa pahatahtlikkusest.

Olgem ausad, head kolleegid, ma tean, et enamus teist on minuga päri, kuid meedia kättemaksu kartuses ei julge te seda avalikult tunnistada. Aga selleks ma sõna võtangi ja teid julgustan, et teid kui meediaorje ja tasuta tuluallikaid ära ei kasutataks. Te ju elate ajakirjanduse ja meedia teatud hirmu all, ja kui nüüd pisut isiklikuks minna, siis pole te kunagi julgenud avalikult ka minu eest sõnakest kosta, kui mind on kõiksuguste valesüüdistuste põhjal laimatud ja materdatud. Seda selleks, et mitte ise sattuda taolise tööd, loomingut, teenistust ja mainet hävitava meediamonstrumi ohvriks, nagu mina seda olen saanud. Ma ei soovi seda ei teile ega edaspidi ka teie andekatele lastele.

Seega, armsad sõbrad, lõpetage alatu skandaali- ja sensatsioonihimulise meedia ees nägude tegemine, flirtimine, lömitamine, meediamaffia nuumamine. Sina, mina ja meie oleme need, kes ajakirjandusele tööd ja leiba anname alates toimetuste koristajast kuni peatoimetajani.

Ainukesed, kes sellest toiduahelast välja on jäetud, oleme Sina, mina ja meie. Me ei pea elama kartuses, et kui kuskil liigume, sõnakese poetame või enda eest kostame, siis saame kindlasti mõnes väljaandes hävitava „uudisnupukese" peakangelaseks, mida illustreerib ebasobivas poosis või hetkegrimassiga foto, langedes seeläbi üldsuse pilkealuseks, ning kui selline tümitamine kestab pikemat aega, siis kaotamegi töö ning lõpetatakse tagatipuks ka meie loomingu ja esituste eetris mängimine, sest „Vaadake, mida temast kirjutatakse ja räägitakse!". See on sulaselge meediavägivald ja -diktatuur, räige mõjuvõimuga manipuleerimine ning loomeinimeste orjastamine, aga mitte „vaba mees vabal maal"-põhimõte.

Tõsi, meedial ja ajakirjandusel on tohutu vabadus keda tahes lintšida, alandada, mõnitada, häbivääristada ja meid neile sobivas valguses esitleda. Meil aga puudub igasugune õigus endid kaitsta ja sellele proportsionaalselt vastata. Ah et Avaliku Sõna Nõukogu? No teate, sõbrad, see on sama, mis kitsed kärneriks või pätid, kaabakad ja reeturid riigipiruka kallal.

Sõbrad, enne, kui annate mingile ajakirjandusväljaandele intervjuu, küsige lepingut, milles kõige muu hulgas nõuate intervjuu eest ka väärilist tasu. Mitte ükski loomeinimene ja avalikkuse ees esineja ei ole kohustatud olema Eesti Vabariigis oma mõnitajate ja mainehävitajate toitja. Lõppeks on ju ka see intervjuuküsija kõigest inimene, kes pärast, kui intervjuu moonutatud kujul, ebasoodsas valguses ja ebaõnnestunud fotoga on avaldatud, ei vastuta mitte millegi eest.

Lõpetuseks tsiteerin ja parafraseerin ühe „hävituspataljoni" sõduri ehk reporteri sõnu Eesti Päevalehes (24.01.2012) ilmunud artiklist „Autorikaitsjate mäng ei paista aus":

„Eesti ajakirjandus peaks tegema täieliku enesepuhastuse ning REFORMI ise ja enne, kui eri huvigruppide suuremal survel seda või veel hullemat neile väljastpoolt tehakse. Reformi eesmärk on tuua ajakirjandus välja ühiskonnas negativismi, hirmu, paanika, viha ja vaenu külvaja ning õhutaja seisusest, panna ajakirjandus oma „ohvreid" väärtustama. Ajaloost teame, et lootusetult hilinenud reform võrdub revolutsiooniga. Lihtne. Palun ärge siis nüüd sõnumitoojat tulistama hakake, tulistage pigemini peeglisse või siis omavahel ajakirjandusmaastiku enese-puhastuseks ning reformi teostamiseks."

Sügava kummarduse ja kõrge austusega oma kolleegide ja niisamuti ka kõikide Eestimaa kodanike ees,

JOEL FRIEDRICH STEINFELDT

Tallinn, 31. jaanuaril 2012

Toimetuselt: Autor on pöördumise üles riputanud ka You-Tube'i. Steinfeldti sõnul oli Kesknädal kolme nädala jooksul alates pöördumise panemisest Facebooki esimene väljaanne, kes selle vastu huvi üles näitas ja avaldamiseks luba palus.

Jaga |