Kaksikliidu ideoloogiast

IGOR GRÄZIN,      30. jaanuar 2002


Ennemalt valitsenud kolmikliidu poliitiliselt kaotanud ülejääkide loosungeiks on saanud "reetmine!", "küünilisus!", "võimuahnus" ja siis mõistagi ka "appi!!!". Viimane hõige vaevalt et aitab. Isamaaliit ei saa loota poliitilisele edasikestmisele juhul, kui ta kas ei taasta või ei leiuta uut imagot, asendamaks rahvale selgeks saanud pilti Isamaast kui tugevate kriminaalsete sugemetega ja eestlust kui ideed paremale ja pahemale müüvast erakonnast.
Mõõdukate olukord on raskem ja lihtsam ühteaegu: totaalne maailmavaate puudumine võimaldab kujundada või omandada uut, ilma et vana oleks tee peal ees. Aga raskus on selles, et ideoloogiata erakonnal (mis ulatub suhteliselt tasakaalukast Tarandist kuni vasak-ekstreemse Ilveseni) saab olema raske hakata elama mitte hetkevajaduste, vaid ilmavaatelise distsipliini alusel, kus mitte kõik ei ole poliitiliselt võimalik ja müüdav.
Kaksikliidu esimesil päevil sagedamini kõlanud lausungeid puudutab Reformi- ja Keskerakonna aastate jooksul kujunenud vastasseisu ja seda nii poliitilises praktikas kui ka teoorias. Seda momenti rõhutasid ka peaministri kandidaat Siim Kallas ja koalitsiooniliider Edgar Savisaar, kõneldes läbirääkimiste raskusest ja kompromisside vajadusest. Samale juhtisid tähelepanu ka maailma juhtivad ajalehed alates New York Times'ist ja Frankfurter Algemeinest.
Oleks silmakirjalik ja petlik seda asjaolu eitada, kuid peab ometi rõhutama, et sündinud valitsuskoalitsioon on enamat kui lihtsalt kahe erakonna ajutine ja mehaaniline ühendus lühiajalise võimuhoidmise nimel. Arengud mitmelgi pool mujal maailmas viitavad, et veel kümmekond aastat tagasi vastamisi seisnud parteid hakkavad ajaloo ja poliitilise arengu praegusel etapil üksteisele lähenema, säilitades oma maailmavaatelised põhialused.
Heites tagasipilgu Eesti poliitika viimastele aastatele, tuleb erapooletult möönda: Keskerakond on liikunud oma vaadetes ja praktikas paremale (lisades töötajate õiguste rõhutamisele ideed väike-ettevõtluse ja konkurentsi toetamisest) ja Reformierakond vasakule (mööndes vajadust uutmoodi lahendada Eesti ees seisvaid sotsiaalseid probleeme).
Kuigi niipidi liiguti iseseisvalt ja konkreetset poliitilist eesmärki arvestamata, on see ometi toimunud sama teed mööda, ainult et vastupidises suunas. Järelikult pidi kohtumine aset leidma varem või hiljem. Jääb vaid juhuseks pidada, et see juhtus just nimelt nüüd ja just nimelt neil asjaoludel, mitte varem. Meenutamaks Siimanni valitsuse hävitava kaotuse ja Koonderakonna lagunemise aega tuleks pigem imestada Reformierakonna kannatlikkust ja pehmust, mis tegi võimalikuks nende (kui liberaal-demokraatliku erakonna!) liidu otseselt vasakpoolsete ja enam või vähem sotsialistlike erakondadega.
Seega, kui kadunud "troika" ühtset ideoloogiat on isegi puhta teooria tasemel võimatu välja mõelda, siis Kesk- ja Reformierakonna kui mitte just ühine platvorm, siis vähemalt ulatuslikku koostööd võimaldav lepe pikemaks ajaks on saanud mitte ainult tegelikkuseks, vaid ka homse Eesti poliitika määravaks faktoriks.

Ei maksa ka unustada, et kahe erakonna liidreid seob enam kui tutvus. Eesti iseseisvumise aja olulisim samm, IME programm, kandis ju omal ka "nelja-mehe-ettepaneku" nime, kellest kaks olid Siim Kallas ja Edgar Savisaar. Tollastes oludes tähendas idee tõelist riski ja selle koos läbi teinud meeste side jääb neid saatma alati. Teisest küljest on mõlemad liidrid saanud juua oma jao kibedusekarikatki - "lindiskandaal" ja "10 miljoni tehing" olid kahe erakonna suhtlemisel takistused, aga inimlikult võttes ka alandlikkuse ja mõistvuse õppetunnid. Mõistagi enam kui isiklikud suhted (mis on valdavalt inimlikult sõbralikud kogu aeg!) loevad vaated ja nende sobivus.
Ning kuigi kaugel probleemitusest, ei puudu neis oluline ühisosa: demokraatia alus on kindlustatud keskklass, keskklassi majanduslik alus on stabiilne rahandus ja vaba, monopolidest rikkumata konkurents. Ühist meelt ollakse selleski, et on valdkondi, kuhu vaba turg ei ulatu või kus ta annab moraalselt vastuvõetamatuid tulemusi (sotsiaalkindlustus, suur osa haridusest, tervishoid jne). See aga, kustkohast läheb piir riikliku- ja erasektori vahel, vajab veel selgitamist ja vaidlemist. Võib-olla isegi ehk lõputut vaidlemist, kuivõrd elu ja riik ei seisa ju paigal ja ühiskonna vajadused muutuvad.

See kõik ei tähenda täna enam võitlust poliitiliste vastaste, vaid diskussiooni mõistvate partnerite vahel, kes on jõudnud äratundmisele, et seda, mis neid seob, on rohkem kui seda, mis lahutab.
Ees on traditsioonilised 100 päeva, mil valitsust ei kritiseerita. Kuid selle aja möödudes reserveerivad opositsionäärid endale õiguse kritiseerida oma valitsust. Sest ainult rahva ja erakondade kontrolli all töötav valitsus on võimeline pidama kurssi, mille talle on määranud Eesti valijad.

KESKMÕTE:
Sündinud koalitsioon on enamat kui kahe erakonna mehaaniline ühendus lühiajalise võimu nimel. Arengud mujal maailmas viitavad, et veel kümmekond aastat tagasi vastamisi seisnud parteid hakkavad üksteisele lähenema, säilitades seejuures oma maailmavaatelised põhialused.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (32)