Valget laeva ei tulnud

LEHTE P.,      31. märts 2004


Lugesin arutlusi metsavendadest ja nende õilsatest motiividest. Tahaksin teile jutustada seiku sellest ajast. Saan mõne kuu pärast 87-aastaseks, nii et olin toona täiskasvanu, abielus ja kahe lapse ema.

Enne meie vabariigi sündi, aastatel 1916-1917 oli meie pärastine riigijuht Konstantin Päts tsaarivõimude poolt tagaotsitav ja varjas end tookordse aatekaaslase Jüri Jürissoni juures Kaelase vallas Lehtmetsa külas Kalme talus.
Päts oli mees, kes heategu ei unustanud. Nii sai Jürisson pangast kerget laenu, mis igal lihtsurelikul kerge polnud. Raha oli vaja poeg Ilmari koolitamiseks Hollandi ja Taani põllumajanduskõrgkoolides. Teine poeg Jaan töötas kodutalus. Ilmar oli tubli, muretses tallu tõuloomi. Mäletan pilti tolleaegses - ei mäleta, millises - lehes, kuidas ta läks kohalikku meiereisse piima viima, tore tõupull aiste vahel. Venelaste sissetulek oli sellele perele suur rõõm, sest talude võlad kustutati.

Kui algas sõda, läksid kolm meest vabatahtlikult armeesse. Vanaperemees küll julgeolekukaalutlustel. Tagasi ta ei tulnud, olevat pooleldi nälga surnud. Talu jäi valvama perenaine. Kohalikud "siidivennad" leidsid, et nende aeg on tulnud "matti võtta", läksid, röövisid talu paljaks ja poosid perenaise ukselingi külge, eeldusel, et seda võetakse enesetapuna, kuna perenaine olevat olnud veidi närvihaige, tüdinenud oma teenijatüdrukute kaitsmisest kiimalise peremehe eest.
Kuid viga tehti nagu kriminaalromaanis: uks pandi lukku, võti võeti kaasa. Erilist uurimist ei teostatud - punane perekond. Mõrtsukate peamees Elmar Jaakson, hüüdnimega postkontori Elmar (ma ei tea, miks), hakkas varsti ise küla peal kiitlema, kuidas see kõik käis, sest uskus, et venelane ei tule sõjast võitjana.
Aga sõda kestis. Ilmar tuli langevarjurina siia, kogus mõttekaaslasi. Venemaale saadeti teated, kui palju nad raudteesildu õhku lasid. Mu naabripoiss, kes ka nende hulka läks, kuna ei tahtnud mobiliseeritud olla, ütles, et kui see arv oleks tõeline, oleks Eesti sildadele lisaks ka pooled Venemaa sildadest pidanud lagedaks tegema.

Venelane tuli tagasi, Ilmar meestega metsast välja ja sai Lenini ordeni. Vend Jaan tuli ka eluga tagasi ja pandi kohalikku hobulaenutuspunkti juhtima. 1946. (?) aasta kevadel oli keegi hoiatanud, et ärgu ta laupäeva õhtul peole tulgu, on ohtlik. Jaan oli kindel relvale, mida omas, ja läks. Ta lasti maha. Laskjaks oli keegi Jürisson, mitte sugulane. Ilmar tõotas venna haual kättemaksu, ja algaski jaht. Laskja langes hiljem tulevahetuses haarangul. Samal ajal käis jaht ta ema tapjatele, kes varjasid end metsades.
Jaaksoni rase naine arreteeriti ja viidi vallamajja luku taha. Öösel tuli mees oma kaaslastega ja viis naise metsa. Laps sündiski punkris, polnud kuhugi minna, valget laeva ei tulnud kusagilt. Mõni kuu hiljem oli suurem haarang, kus ka koerad jälgi ajasid. Naine võttis mõnekuise lapse kotiga selga ja jooksis, kuid kuhu sa koera eest jooksed, raskus kukil. Koer jõudiski järele, tõmbas pambu seljast ja murdis lapse sealsamas. Räägiti, et ema kaotanud mõistuse ja viidud hullumajja. Mehest räägiti, et ta kaotanud närvid, olevat kahtlustanud kaaslasi reetmises, neist mõne tapnud ja ise sama saatuse osaliseks saanud.

Ega sel ajal neist sündmustest eriti ei räägitud, vaid mõnerealine teade ilmus, et vaprad miilitsad ja punaväelased lasid haarangul nii ja niimitu bandiiti maha. Tegelikult oli asi päris kole. Metsavahte, kes töö asjus punkri avastasid ja seda üles andsid, või need, kes suures saamahimus metsades ringi nuuskisid, karistati: kohalik miilits, kes agaralt metsavendi kimbutas, kastreeriti, asjatundeliselt, seda tööd oli küll vist iga talunik põrsakarja kallal harjutatud. Aga keegi äge vend, kes kiitles, kui palju ta on punkreid avastanud, kaotas oma mehevärgid täielikult ega elanudki seda üle.
1941. a küüditamise eesmärk oli hävitada meie rahva targem osa, kellest kardeti, et nad võivad rahvast kutsuda vastupanu osutama. 1949. a küüditatuist oli väga suur osa perekondi, kellest mõni pereliige oli mõne Saksa okupatsiooni ajal toimepandud veresüü eest juba sinna saadetud. Nüüd on neist paljud Siberist tagasi ja võtavad leinamiitingutel ägedalt sõna, meenutavad endi üleelamisi, kuid ei meenuta sõnagagi neid, kes nende pereliikme käe läbi elu kaotasid.

Venelane oli tark, oskas eestlasi riidu ajada. Üheks mõjuvaks abinõuks oli "uusmaasaajate" reform, mille alusel võeti talumaa, mis oli üle 30 ha, riigifondi. Igaüks, kes iganes soovis, võis selle maa enesele saada, ja sealt, kust soovis. Nii võis "proletaar" võtta talu parimad maad. Ja sinna juurde oli tal õigus ka loomi saada.

Aga seda need ahned ei mõelnud, et kolhoosi võetakse kõik, ka need, kel maad pole. See ajas muidugi peremehed õigusega vihale ja üks ema andis pojale relva, et see laseks maha mehe, kes nende heinamaal niidab. Poeg tegi seda ja pandi vandi, sest ega sakslanegi seda ei sallind. Saatis vangid rindele, kuid pere läks 1949. a Siberisse. Ema suri seal, tütred nõuavad siin õigust. Teine vapper naine esineb ka, aga seda ta ei meenuta, kuidas tema isatalu keldris kohalikku miilitsat, kes alles ametisse määrati, vangis hoiti, käed okastraadiga selja taha seotud, hiljem võeti hauast välja, käed olid ikka traadiga selja taga. Kõik, kes neid tegusid tegid, uskusid, et nii jääb, et kommunistid on võidetud.
Kui venelane 1944. a tagasi tuli, kehtestati määrus, et kõik noormehed, kes 18, peavad aastaks minema Kiviõlisse tööle. Mammad kartsid, et lapsed peavad rasket tööd tegema, kuid valge laev ameeriklastega on tulekul, ja kui lähed venelaste heaks tööle, teed margi täis, ei kõlbagi enam uue riigi etteotsa, kuigi haridust ülearu, 5-6 klassi. Poisid hakkasid end varjama, aga süüa-juua ka vaja, hakkasid kooperatiivide kaubaautosid, mis maapoodidesse kaupa viisid, röövima, riisuti ka kauplusi, sealt saadi raha.

Ühe poisi õde ja pruut olid telefonineiud, nad said teada, kui midagi ohtlikku oli. Nii kestis see 1948. a detsembrini. Oli plaan kellegi sünnipäeva pidada, üks bandest läks juuksurisse, seal - nagu kriminullis - olevat olnud autojuht, kes läbi peksti ja auto põlema süüdati, kui sobiv kaup röövitud. See kutsus miilitsa, bandiit tunnistas kõik üles. Kinnivõtmist saadeti korraldama keegi mees Tallinnast, nime esimene pool algas Loo…-ga. Peokohaks oli ühe poisi vanemate maja põranda alla ehitatud tuba. Kui miilitsad kohale jõudsid, viskas perepoeg granaadi, mis tappis Loo…-nimelise ülemuse. Räägiti, et üks olevat kaotanud nägemise, aga täpselt ei tea. Poisid põgenesid, kuhu keegi. Üks sangar jooksis koju ja puges kemmergusse, pääses. Kui puhtaks sai, läks varjule tädi juurde, see elas mehega maal, lapsi polnud. Tehti selgeks, et noormees end seal varjab, võeti õde kaasa läbirääkijaks. Õde ütles, et tule välja, muidu tulistatakse maja põlema, jääd tulle. Vend tuligi välja, võeti kinni, mõni aeg hiljem toodi noormees koju, käed selja taha seotud, pika köie otsas. Näitas, kust aianurgast kaevata, sealt võeti välja kuulipilduja. Poeg sai kümme aastat sunnitööd Siberis ja 1949. a märtsis saadeti perekond asumisele.

Noormehe ema oli pime ja kuna tütar pääses akna kaudu põgenema, anti kõrvaltoas olevale naisterahvale käsk ema abistada. Tema rääkis mulle hiljem, kuidas ta sidus memmele keha ümber suurel hulgal rahapakke, mis olid memme-taadi voodi madratsi all. Eks see oli poodidest röövitud. Tütar läks ka, andis end kätte, ütles, et kuhu sa pimeda jätad. Ja ega see polnud vist väga halb, kui raha on. Osteti seal maja, lehm ja muid koduloomi. Kui aeg sai täis, müüdi maja maha ja osteti siin uus.
Kohalikele rääkis taat: "Naabrid saatsid meid ära, olid kadedad, et me rikkad olime." Poeg istus aja ära, tuli tagasi ja selleaegne president Meri, kellele üldse hämara taustaga mehed meeldivad, andis talle ja ta kaaslasele (need on ainsad, kes elus on, üks nende bandest elab Venemaal) aumärgid kui teenekatele Eesti vabariigi vabastamise eest võitlejatele.

Selliseid näiteid oleks veel paljugi tuua, aga aitab. Igaüks, kes seda loeb, võib otsustada, kus lõpeb sangarlus ja algab saamahimu. Usun tõesti, et oli neid, kes võitlesid ja langesid kodumaa nimel, aga mitte enda kaaskannatajaid röövides ja tappes.

Igaüks, kes seda loeb, võib otsustada, kus lõpeb sangarlus ja algab saamahimu.

Toimetusele on autor teada. Ta kirjutas meile nii:
"Palun minu nime mitte avaldada, sest ma puutun nendega päris tihti kokku ja tõde on kibe kuulda. Kirjutage lihtsalt - kaasaegne. Oma sõnade eest olen nõus vastutama."

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)