Kuidas mõista vabadust?

 Töötuid on 100 000 ringis. Teist samapalju eestimaalasi peab välismaalt tööd otsima ja oma tööjõudu müüma tunduvamalt odavamalt kui kohalik töömees. Paljud on sunnitud seal töötama "mustalt", ka prostituudina või narkomuulana. Kas seda saab pidada suureks vabaduse kasutamiseks?

Inimkonna enamus on harjunud, et perekonna normaalse äraelatamise nimel tuleb ausalt tööd teha ehk oma tööjõudu müüa. Korraga selgub, et homme pole sul enam tööd. Lühikest aega saad töötutoetust. Siis pead hakkama kerjama nn toimetulekutoetust  ja kuskilt hakkab kumama nälgajäämine. Kas seda saab pidada vabaduseks?

Meil elab vaesuses 100 000 inimest, nende hulgas 20 000 last, kes ei saa igapäev normaalselt oma kõhtu täis süüa. 70 000 on  tervisekindlustuseta. Kodutute arv on kokku lugemata. Kui palju tasuta supiportse iga päev jagatakse hädasolijatele? Mida need inimesed arvavad sellisest vabadusest?

Meil olevat sõnavabadus. Aga kuidas iga kodanik saaks seda  kasutada? Toimetused ei avalda kodanike murelikke kirjutisi. Ka toimetajal tahab pere elatumist ja seepärast ta ei saa kuidagi üllitada  lugu, mis selgitaks tänase globaalse rahavõimu pahategusid.

Ka ei toimu koosolekuid, kus kodanik saaks oma mõtteid avaldada. Poliitikud ei julge tulla rahvaga kohtuma, meie muresid ja ettepanekuid ära kuulama. Kui mõnele meenub selline koosolek, kus sai oma muredest rääkida ja ettepanekuid teha, siis andke sellest märku! Ega  tavaline tööinimene julgegi väga vabalt oma suud pruukida - võib töökohast ilma jääda.  Ka pensionäri asjalik sõnavõtt võib talle või tema perele põhjustada palju ebameeldivusi. Anonüümset ropendamist internetis ei saa pidada sõnavabaduse kasutamise võimaluseks. Seega võib praegust sõnavabadust pidada teoreetiliseks, mis igapäevapraktikas ei toimi.

Tänaseks oleme juba ligi 20 aastat omal nahal tunnetanud kapitalismi taastamist, aga  alles on kõik need elu kitsaskohad, mille kohta 25 aastat tagasi Marxi õpetuses pettununa sõna võtsin. Need valusad asjad on nüüd hoopis palju hullemad, kui sotsialismi katsetamise ajajärgul. Vargus ja varimajandus pole täna mitte ainult kümme korda, vaid hoopis palju rohkem kordi suuremad kui toona. Seega igasugused sulid ja kelmid kasutavad oskuslikult ära seda vabadust, mida tänane riiklik korraldus võimaldab.

Saime vabaks Moskvast tulnud punavõimu alt ehk ühest liidust ning samas tormasime ummisjalu Brüsselist juhitava globaalse rahavõimu liitu. Nüüd peaks tavainimese-töötegija käest küsima: millist erinevust ta tunneb nende kahe liidu vahel? Tavainimene mingit paranemist ei tunneta. Keegi ei oota tagasi nõukogude aega. Vaid arvavad seda, et mis oli sel ajal inimlikum, need asjad oleks võinud ja pidanuks ka jätkuma uuenenud ühiskonnas.

Ma ei ihka vabadusetust ega  vaja selle pruukimiseks mingit klubi, nagu Lauri Vahtre seda soovitab. Mina soovin, et igas kuus toimuks vallas üks poliitilise suunitlusega koosolek. Sinna ootaks palgalisi poliitikuid ja kõrgemaid riigiametnikke. Sellisel koosolekul saaksid kodanikud rääkida oma muredest ja teha ettepanekuid riigielu korraldamiseks. Nendest koosolekutest algaks meie rahva isamaaline kasvatus, mis seniajani puudub - meie rahvas on võõrdunud oma riigist. Täpsemalt öeldes, on võõrdunud meie palgalistest poliitikutest.  Selline riik pole jätkusuutlik.

MANIVALD MÜÜRIPEAL,  pensionär Varblast, Pärnumaa

Jaga |