Nädala juubilar HEINO TEDER 90

21. juulil 1926 Valgamaal Tõlliste vallas Kaara talus sündinud Heino käis väikese poisina algul hane-, hiljem seakarjas. Selgeks said teisedki talutööd. Haridusteed alustas ta Tsirguliina algkoolis ja lõpetas Tartu Poeglaste Gümnaasiumi. Sarnaselt teiste oma aastakäigu poistega läks Teder Teise maailmasõja ajal Eestimaa kaitsmise eesmärgil Saksa sõjaväkke ja suunati Kloogale õppepataljoni. Seoses Punaarmee pealetungiga ta rindele ei jõudnud, küll aga jäi koos kümnekonna poisiga venelaste kätte vangi. Valvurite tähelepanematuse tõttu õnnestus tal Pärnu kandis olnud vangilaagrist põgeneda ja meeldiva üllatusena saada tarbijateühistu autole, mis sõitis just kodupiirkonna suuremasse keskusesse Tõrva.

Keskkooli viimases klassis ütles Heino Teder tulevikuplaaniks „taivatähtede“ uurimise. Tegelikult valis ta Tartu Ülikooli metsandusteaduskonna, kuhu kuldmedaliga lõpetanu sisseastumiseksamiteta vastu võeti. Teder polnud mitte ainult hoolas õppur, vaid ka kursusevanem ja tegus osaleja üliõpilaste seltsielus. Tema lemmiklugu „Mäletad kevadet õites?“ sai tudengite tantsuaastate ava- ja lõpulooks. Tema eestvedamisel loodi metsandustudengite Järvselja õppekeskuse hümn „Seal kuulsas jahilossis“.

Kõrgkooli järel töötas Heino Teder Hiiumaa, Rakvere ja Järvamaa metsamajandis. 1955. aastal edutati ta Kilingi-Nõmme metsamajandi direktoriks – ja majand jõudis paari aastaga näidismetsamajandite sekka.

Pöördeliseks sai aasta 1962. Ühel külmal talvepäeval astusid tema kabinetti Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee I sekretär Johannes Käbin ja ENSV Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja Edgar Tõnurist. Nad käskisid tal kahe nädala pärast minna Toompeale Ministrite Nõukogu hoonesse, kus sissepääsuluba ootas miilitsaputkas. Kõrgem võim oli otsustanud Tederi määrata Metsamajanduse ja Looduskaitse Peavalitsuse juhatajaks. Väljavalitu suhtus kavatsusse eitavalt, tuues põhjuseks puuduliku vene keele oskuse ja perekondlikud asjaolud, kuid nagu siis ja sageli nüüdki ei võetud selliseid argumente arvesse.

Paari aasta möödudes loodi Eesti NSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeerium, mida Teder juhtis ministrina 1988. aastani. Tema Eesti metsanduse tippjuhiks saamise taga oli ka nn suur poliitika – NLKP KK septembripleenumil 1962 nähti ette, et ametkondi peavad juhtima erialainimesed. Seni oli mitmegi metsanduse suunaja/korraldaja kapitaliks partei- ja riigitruudus, vahel koguni julgeoleku kaastöötaja staatus. Selliseid „metsamehi“ ootas nüüd ees vallandamine.

Tederi tegevusest metsandus- ja looduskaitsejuhina võib põhjalikult lugeda raamatust „Eesti metsanduse suurmehed. Heino Teder“ (2008). See raamat oli abiks ka siinse artikli kirjutamisel. Suuremate saavutustena tooksin välja metsade uuendamise ja raiumise tasakaalu viimise, metsamajanduse ja looduskaitse ühendamise, metskondadesse teede rajamise, Metsamajanduse ja Looduskaitse Teadusliku Uurimise Instituudi loomise ning mitme koolituskeskuse rajamise. Kogu N. Liidus äratas tähelepanu Eesti metsameeste rohelise vormirõiva taaskasutus ja mundriau väärtustamine. Mõistagi ei tohi unustada Lahemaa rahvuspargi rajamist.

Tederi ülemus, Ministrite Nõukogu esimees Bruno Saul on meenutanud metsamajandus- ja looduskaitseministri oskust valida oma meeskonda andunud metsamehi ja looduskaitsjaid, nimetades Feliks Nõmmsalu, Heino Luike, Simo Nõmme, Priit Saksingut, Elmar Rehet.

Autasude andmisel jm argistel põhjustel külastas Heino Teder sageli Jõgeva metsamajandit. Tema initsiatiivil toimusid ministeeriumis nõupidamised alati eesti keeles ja eestikeelne oli ka kogu asjaajamine (Tederi elulooraamatus on kirjas, et võõrsilgi kõneles ta alati eesti keeles ja kasutas tõlgi abi).

Metsandussüsteemi ülesehitamine Heino Tederi eestvedamisel kestis üle kahekümne aasta. Tänu sellele oli metsameheamet populaarne – konkurss metsanduse erialale oli silmapaistvalt tugev.

„Tederi isikuomadustega ministrit annab tänapäeval otsida. Arvan, et kaasaja valitsuse liikmetest ei jõua keegi temale ligilähedalegi,“ arutles Kesknädalale Priit Saksing, omaaegse Jõgeva Metsamajandi direktor ja taasiseseisvunud Eesti esimene Jõgeva maavanem. Saksing on ka SA Heino Tederi Metsandustalu Koolituskeskus juhatuse liige.

Paratamatult oli Tederi tegevus ümbritsetud ja mõjutatud ajastu poliitikast, olgu tegemist 1960-ndate alguse „sulaga“, Brežnevi stagnatsiooniga või hiljem uutmisega (perestroika) ja Eesti taasiseseisvumise algusega.

Endine Keskkonnaministeeriumi kantsler ja nüüdne Riigikogu liige Rein Ratas on Tederi suhet poliitikaga lahti mõtestanud eitavas kontekstis: „Heino Tederit oli tema aeg ja saatus säästnud suurest viletsusest olla metsanduse ja looduskaitse juht ning poliitik üheaegselt. Poliitik ei olnud ta kunagi. Ei olnud ka siis, kui ta 1993. aasta suvel minu küsimustele tema tegemiste kohta vastas: „Pean talu ja vannun valitsust.“.“

Lisagem vahemärkusena, et poliitikugeen on Tederi suguvõsas miskit liini pidi siiski edasi liikunud. Nimelt tema tütrepoeg on poliitikas karastunud Silver Meikar.

Riigitöölt tagasi pöördudes sai Tederist peremees ja põllumees oma sünnitalus. Kaara talu külastanud raadioajakirjanik Toivo Makk on ühes oma saates jäädvustanud Tederi sõnad: „Kas Eestimaal peab tõesti nii olema, et me selle põllumajanduse, selle teravilja asja hävitame nii ära, et enam keegi ei räägi?“

Samas saates (internetis ERR arhiivis praegugi kuulatav) valutab Teder südant maa-asulate ja metsakülade hääbumise ohu pärast; võimaliku rõõmu põhjustajaks nimetab aga noorte abikaasade ja väikeste laste kohtamist külateedel.

Toivo Makk on salvestanud Eesti Raadiole ka reportaaži Heino Tederi 70. sünnipäeva tähistamiselt Keskkonnaministeeriumi saalis, kus õnnitlejate reas seisid toonane keskkonnaminister Villu Reiljan, Arnold Rüütel, Vaino Väljas (keda Tederiga seob hiiumaine taust) jmt tuntud inimesed.

Tunnustust on Teder pälvinud erinevatel aegadel. Teenelise metsakasvataja aunimetuse ja Eesti NSV riikliku preemia tõid talle jõupingutused põlevkivi aheraine mägede haljastamisel.

President Lennart Merilt pälvis Teder Valgetähe III klassi teenetemärgi (1998). Ta on Kilingi-Nõmme aukodanik, Valgamaa Vapimärgi kavaler, metsanduse elutööpreemia laureaat, metsameeste meeskoori Forestalia auliige. Auliikmeks valisid Tederi ka Eesti Metsaselts, Eesti Metsaülemate Ühing ja Eesti Looduskaitse Selts.

GENi veebis seisab kirjas: „Kolleegid teadsid teda kui edumeelset ja tugevat tippjuhti, kes hindas töökust, kutse-eetikat, nõudlikkust, korda ning distsipliini. Teder hoolis väga maaelust ja maainimestest. Ta toetas elamute ja koolimajade ehitust jne.

„Ühel ajal tundsin ma tõepoolest kõiki Eesti metsamehi,“ on Heino Teder kinnitanud. „Püüdsin, jah, maarahvast alles hoida.“ Samas tõdes ta, et praeguseks ajaks on alles jäänud vähe inimlikkust.

Aateline metsamees Heino Teder lahkus igavikuteedele 21. oktoobril 2007. Suurmehele pühendatud nekroloog lõpeb suunaga tulevikku: „Tema töö vilja lõikavad järgnevad põlved. Teda meenutavad Eesti metsad ka sajand hiljem.“

5. mail 2010 avati Tederi kodutalus skulptor Tõnis Paberiti valmistatud mälestuskivi.

JAAN LUKAS

Jaga |