SAUL 80 - Indrek Toome: Saul tembeldati fosforiidisõjas vaenlaseks ülekohtuselt

Bruno Saul on oma elulooraamatus ise meenutanud, et üks esimesi kohtumisi teiega toimus seoses Ministrite Nõukogu maja üleandmisega Kääriku spordibaasile, kui teie töötasite EKP Tartu linnakomitee esimese sekretärina. Mis sellest esimesest kohtumisest ja tutvuse algusest on meelde jäänud?

See kohtumine kahtlemata ei olnud meil esimene, sest enne Tartusse minekut töötasin ma Tallinnas ja mitmetel üritustel ka Ülemnõukogus, mille mitmes koosseisus me olime olnud, juhtus selliseid „tere-kohtumisi". Aga pärast Kääriku-kohtumist järgnes mitmeid kohtumisi, kus mina, esindades Tartu linna mitmeid valuprobleeme, mis kuulusid Sauli kompetentsi, palusin tema kaasabi nende lahendamisel. Ja mul kujunes arvamus Bruno Saulist kui inimesest ja Ministrite Nõukogu aseesimehest, kes, kuuldes probleemidest, püüdis neid hakata koheselt lahendama, ei lükanud neid ei tea kuhu.

Bruno Saul polnud Eesti taasiseseisvumise eestvedajaid. Oli tal aga oma roll selle protsessi ettevalmistamisel ja milline see oli?

Kui täna räägime tolle aja kontekstis, kes oli ja kes ei olnud eestimeelne tol nõukogude ajal, siis Bruno Saul seda kindlasti oli. Ta oli samuti pragmaatilise mõtlemisega nagu minagi. 1984. aastal kutsus ta mind Arnold Greeni asemele (Green läks välisministriks) Ministrite Nõukogu aseesimeheks, ja tollest ajast alates oli mul Sauli arusaamadest, kuidas Eesti asju ajada nõukogude võimu tingimustes, üsna selge ülevaade. Ta ei olnud mitte mingisugune Moskva ja Karl Vaino käsilane, vaid vastutustundlik eestlane, oma rahva esindaja, kes vajadusel püüdis alati kaitsta Eesti poliitilisi ja majanduslikke huve. Loomulikult tuli arvestada sellega, millises riigis me siis elasime. Tollased võimulepürgijad aga püüdsid igal võimalikul juhul näidata Eesti NSV selleaegseid juhte kui Moskva käsilasi ja Moskva huvide eest võitlejaid. Ajalugu on tänaseks näidanud, et nii see enamiku puhul küll ei olnud.

Kuidas suhtute sellesse, et „fosforiidisõjas" oli Bruno Saulist saanud rahvaliikumise jaoks nn vaenlase kuvand?

„Fosforiidisõjas" Bruno Saulist „suure vaenlase" kuju loomine on eelmise küsimuse vastuse ilmekaks tõendiks. „Fosforiidisõda" oli vaja selleks, et mõni mees saaks rahva silmis „sõjakangelaseks". Hiljaaegu andis akadeemik Anto Raukas intervjuu, milles oli ka küsimus „fosforiidisõja" kohta.

Eesti NSV Ministrite Nõukogu võttis 1987. aastal vastu otsuse mitte alustada Eestis ulatuslikku fosforiidi kaevandamist. Millega põhjendas tookordne võimuladvik esialgsest plaanist loobumist?

Asi oli pisut teistmoodi. Tegelikult polnuks sellist otsust vajagi, sest Nõukogude Liit oli majanduslikult kokku kukkunud ja fosforiidi kaevandamine Eestis oli rahapuudusel viisaastakuplaanist juba välja võetud. 14. novembril 1987 võttis NSVL Ministrite Nõukogu vastu määruse peatada ettevalmistused Eesti NSV-sse fosforiidikaevanduse rajamiseks. Vabariigi Valitsuse otsus tehti rahva rahustamiseks ja sõnastati nõnda, et „mitte alustada fosforiidi kaevandamist KÄESOLEVAL SAJANDIL tehnoloogilistel, majanduslikel, sotsiaalsetel, hüdrogeoloogilistel ja keskkonnakaitselistel põhjustel". Erinevalt Keit Pentusest teadsid tollased juhid väga hästi, et asja ei saa peatada tuhandeks aastaks või veelgi pikemaks ajaks.

Ma arvan, et sellega peaks olema täna kõigil selge, et kui juba NSVL Ministrite Nõukogu oli võtnud 1987. aastal niisuguse otsuse vastu, polnud Eesti rahvale „fosforiidisõda" sisuliselt enam vaja. Aga jah, seda läks vaja „sõjakangelaseks" saada ihkajatel, ning sellepärast oli vaja ka suurt võitlust „vastaste" vastu. Kui vastaseid ei saanudki olla, siis tuli need teha. Ja Bruno Saulist, kes mingil juhul polnud eesti rahva „fosforiidivastasuse" vastane, tehti vaenlane number üks.

Missugused olid Bruno Sauli olulisemad soovitused, kui ta teile peaministriameti üle andis?

Me tundsime Bruno Sauliga teineteist tema ametist vabastamise ajaks väga hästi ning teadsime teineteise tolleaegseid poliitilisi ja majanduslikke tõekspidamisi ka väga hästi. Ega tal polnudki mulle midagi muud soovida, kui pidada vastu, sest ajad olid ikka väga keerulised ja keerulisemaks need läksid.

Bruno Sauli elulooraamatus on foto, kus olete ka teie ja millel on allkiri, et sõbrad jäävad sõpradeks. Mis hoiab koos seda sõprust?

Koos hoiab seda sõprust ühiselt elatud elu ja ühiselt tehtud töö. Bruno Saul on väga perekeskne ja eetiline inimene. Tema mõned väärtushinnangud võivad näida tänastele noortele vast vanamoelistena, aga need on tõelised ja ajale minu arvates hästi vastu pidanud.

Väga soovin, et nende väärtushinnangute kandja Bruno Saul hea tervise ja selge mõistusega neid veel kaua meie keskel kannaks. Palju õnne sünnipäevaks!

Küsinud JAAN LUKAS

Jaga |