Saksamaa poliitika: heaolu kõigile!

Sõjajärgsel Lääne-Saksamaal tuli arvestuste järgi ühe sakslase kohta üks taldrik 15 aastaks, paar jalanõusid 12 aastaks ja ülikond 50 aastaks. Enamik kaupu müüdi ostulubade alusel, mis kaotasid kehtivuse aastaid hiljem, kui see toimus NSV Liidus. 1946. aastal moodustas rahvuslik koguprodukt 1938. a. tasemest vaid 40%.

Sotsiaalse turumajanduse ideoloogia mudel

Kapitalismi ja riigisotsialismi vahel kolmandat teed otsides kerkis üles sotsiaalse turumajanduse ideoloogia mudel, mis sai Saksa majanduse eduka arengu vundamendiks. Selle isaks peetakse õigustatult Konrad Adenaueri kristlike demokraatide tolleaegse valitsuse majandusministrit Ludwig Erhardit, kes vastutas majanduse taastamise eest Ameerika ja Inglise okupatsioonitsoonis. Tal õnnestus 1948. a. juunis see ideoloogiamudel läbi suruda seadusena „Majandus- ja hinnapoliitika põhimõtetest pärast rahareformi”. Ja seda vaatamata sotsiaaldemokraatide vastuseisule ja okupatsioonivõimude kahtlustustele.

 Teades, et Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas on külalisprofessoriks Bonni ülikoolist pärit Ekkehard Pabsch, tellis majandusajakiri „Ärielu“ temalt sellekohase artikli. TÜ professori Jüri Sepa abiga see artikkel ilmus 1994. aastal (nr. 6) pealkirja all „Sotsiaalne turumajandus – heaolu kõigile (Saksa mudel)”.

Artiklist saame teada, et selle mudeli puhul oli (ja on jätkuvalt) peaeesmärgiks kindlustada heaolu kõigile. Sellises vaba turumajanduse ideoloogias on oma kindel roll ka riigil, kelle ülesandeks on luua seaduslikud raamtingimused (nn mängureeglid) ja tagada nendest kinnipidamine.

 Oluline on seejuures konkurents. Riigi tähtis ülesanne on kaitsta konkurentsi moonutuste ja piirangute eest, mis tulenevad kartellidest ja majandusvõimu liigkontsentreeritusest (monopolid). Asjakohane on märkida, et tänavu pälvis Nobeli majanduspreemia prantslane Jean Tirole turumonopolide ja suurettevõtete mõju uurimise eest.

 Just vaba tegevus ja konkurents olid need tegurid, mis vabastasid selle energia, mis tagas Saksamaa majandusliku tõusu ja jätkusuutliku arengu. Seeläbi, et majandus põimiti sotsiaalse vastutuse võrku, on areng kulgenud suuremate tõrgeteta ja viinud selle üsna lähedale Ludwig Erhardi seatud sihile „Heaolu kõigile!”.

Kõigil erakondadel ühtne suhtumine

Tähelepanuväärne on veel see, et sellest ideoloogiast pole loobutud ka erinevate erakondade võimuloleku ajal. Tänasel Saksamaal jätkavad seda ideoloogiat täiustades ja edasi arendades valitsemist nii selle ellukutsujad kristlikud demokraadid kui ka esimesed vastased – sotsiaaldemokraadid. Nad tegutsevad ühtses koalitsioonis, kus vasak- või parempoolsus on oma tähtsust kaotamas ja esikohal on jätkuvalt oma rahva heaolu.

 Ka edukate Põhjamaade majandusmudelites võib küllalt leida Saksamaalt üle võetud sotsiaalse turumajanduse tunnuseid.

 Saksa teadlase õpetliku artikli ilmumisele ja veel laiemale lugejaskonnale tutvustamisele aitas kaasa Eesti Sõnumites (28.06.1994) ilmunud artikkel, millele eelnes Eesti Panga tänase presidendi Ardo Hanssoni põhjalik artikkel Postimehes (17.02.1993). Juba pealkiri „Kuidas sündis Saksamaa majandusime” (üks alajaotus oli „Erhardi usk liberaalsesse turumajandusse tõi võidu”) peaks meis tähelepanu äratama.

Meil käib omamoodi

Seda kõike arvestades on lausa kohatu lugeda ja kuulda meil ilmunud avaldusi ja lugusid Eesti majandusimest.

 Otsekui kellegi poolt tellitult ilmus samal ajal (1994) nobelist Milton Friedmani raamat „Kapitalism ja vabadus”, mis annab teada, et ainuke ja ainuõige liberalism majanduses on see, kus riigi põhilised majandusküsimused lahendab kõikvõimas turg. Aasta hiljem juhtis reformierakondlane Uno Mereste tähelepanu sellele, et usk ühteainsasse õigesse teooriasse saab olla ainult nõukoguliku kasvatuse tulemus („Ärielu“ 1995, nr 2). Tänane riigimees Igor Gräzin väljendas oma arvamust selle raamatu eessõnas (lk 17) järgmiselt: „Ainus, mis liberalism seejuures nõuab, on see, et riigil oleks selle otsustamisega pistmist nii vähe kui iganes võimalik.”

Vabaturumajandus Eestis

Tänaseks on hakanud lagunema väärusk turu kõikvõimalikkusse, mida ei päästa ka meie meeleheitlik püüd hoida riigieelarve nõukogulikult tasakaalus. Tuletame meelde, et nõukogude ajal oli riigil veel üks vääramatu tingimus – väliskaubanduse bilansi tasakaal, mis võis küll tuleneda NSV Liidu majanduse omapärast. Tänapäeva Eestis on just eksport meie riigi suurim rahastaja, kuid keegi meist ei mäleta, kunas meil import ja eksport on olnud tasakaalus; kui üldse kunagi.

 Kui tahame võtta eeskujuks Saksamaa majanduse, siis tuleks meil alustada võimalikult omanäolise väikeriigi majandusmudeli väljatöötamist, mida juba 20 aastat tagasi soovitas Eesti majanduse grand old man akadeemik Uno Mereste. Mudeli väljatöötamise võiks usaldada Eesti Tuleviku Instituudile, kes koondaks selle ülesande täitmiseks majandusteadlased ja helgemad poliitikapead.

Kindlasti tuleks määratleda eesmärk, mida selle mudeli rakendamisel saavutada tahame. Selleks võiks olla kogu elanikkonda mobiliseeriv heaolu kõigile. Mudelis peaks kindlasti olema ära näidatud teed (tegevuskava), kuidas eesmärgini jõuda. Enne seda tuleb korrastada meie rahandus (finantsturg). Seda tuleks teha põhimõttel, nagu tegi üle saja aasta tagasi Eesti rahvuslikku ühistegevust rajades Jaan Tõnisson. Alustades hoiu-laenuühistute rajamisega, lähtus ta põhimõttest, et raha, mis teenitakse, kuulub selle omanikele.

Kellele kuulub raha?

Saksamaal kuulub raha ca kolmes võrdväärses osas riigi-, era- ja ühispankadele. Selline oli panganduse seis enne viimast suurt sõda ka Eestis.

 Täna opereerivad neile väga kasulikul moel meil teenitud rahaga kolm suuremat välismaist kommertspanka, kes kehtestavad siin omad ja neile kasulikud tingimused ja reeglid, millele aitab ka kaasa Eestis ära kaotatud ettevõtte tulumaks. Seejuures on ju täiesti loomulik, et siin teenitud raha viiakse pankade endi kehtestatud reeglite ja tingimuste kohaselt, mis on Euroopa keskmistest tunduvalt kasulikumad, oma kodumaale – sealsete elanike heaolu tõstma.

 Näiteks on siinsed pangad kehtestanud kaubanduses maksekaardi teenindamise eest kohati ligi kolm korda suuremad tasud, kui need on siinsete pankurite kodumaal. Et selliselt teenitud raha laekuks korralikult nende arvele, ongi piiratud või kohati üldse ära kaotatud rahaautomaadid.

 Suured rahad niisuguse tegevuse soodustamiseks on andnud ka Eesti Vabariik, kelle enda ja riigiettevõtete raha neis pankades hoiustatakse ning millega kasuliku protsendi eest opereeritakse.

Ülikasumid

Ülikasumitest annab selge pildi Postimehes (17.10.2014) ilmunud Eesti suuremate ettevõtete nimekiri. Selgub, et käibe poolest konkurentsitult esikohal olev Ericsson AS on kasumilt 15. kohal ja kasumi edetabelis konkurentsitult esikohal olev Swedbank on Ericssonist ca neli korda väiksema käibega 10. kohal.

 Need on näitajad, mis iseloomustavad seda, kellele on meie väikeses riigis loodud heaolu. Kui Eesti Vabariik tahaks olla täisväärtuslik riik, siis vähemalt riigile kuuluvat raha peaks kasutama ja käsutama Eesti riik temale kuuluva panga kaudu, nagu see oli siis, kui eksisteeris suveräänne Eesti Vabariik (EW). Siis hoiustati raha ja kulda selleks ehitatud esinduslikus hoones, mis moodustab täna Eesti Pangale kuuluvast suurest kesklinnakvartalist tühise osa. Täna ei hoiustata seal sisuliselt midagi, sest rahana käibib meil euro ja kunagi maha äritud kullavarust pidavat seal alles olema veel ca 20 kilogrammi. Eesti Pank ise oma suure personali ja selle heaolu kindlustavate töötasudega dubleerib suures osas Rahandusministeeriumi; veel hullem, ta isegi konkureerib sellega (majandusprognoosid).

Mis teeb riigi vabaks?

On ju üldtuntud tõde, et tänapäeva maailmas teeb riigi vabaks eelkõige temale kuuluv raha ja selle mõistlik kasutamine omaenda rahva heaolu tagamiseks. See kindlustab riigi julgeolekut rohkem kui sisseostetud relvad.

 Erinevus Saksamaa ja Eesti vahel seisneb selles, et suurt riiki huvitab ennekõike omaenese heaolu ja alles siis „suured” asjad, Eestis aga on kõik vastupidi.

 Tähelepanuväärne on, et ükski seni Postimehes ilmunud artiklitest Eesti majanduse suundade ja sammude kohta ei paku välja meie jaoks võimalikult omanäolise majandusmudeli väljatöötamist, kus oleks kirjas meie püüdluste eesmärk ja võimalikud teed selle saavutamiseks. Seda püüdis asendada NSV Liidu omaaegsete parteijuhtide esinemisi nii sisult kui ka pealkirjalt meenutav Taavi Rõivase artikkel „Sihime Põhjala kiiremat kasvu” (PM 12.11.2014), mis lõpeb samuti nõukoguliku loosungiga: „Me ei soovi üheski vallas kopeerida valmis heaoluriikide kivistunud hierarhiaid.”

 Hoopis teiselaadilisem ja sisukam oli järgmisel päeval Maalehes ilmunud intervjuu alati asjatundlikult kirjutava kolumnisti Ahto Lobjakaga pealkirja all „Reformierakond ei lase meil saada täiskasvanuks”.

[esiletõste]

Siinsed pangad on kehtestanud kaubanduses maksekaardi teenindamise eest ligi kolm korda suuremad tasud, kui need on pankurite kodumaal. Et selliselt teenitud raha laekuks korralikult nende arvele, ongi piiratud või kohati üldse ära kaotatud rahaautomaadid.

[pildiallkiri]

USU OMA ISA JA EMA, MITTE TURGU! Eesti Ema ausamba juurde Rõuges on Keskerakonna kutsel kogunenud inimesed, kes juba mitu aastat tagasi astusid välja turumoonutuste (monopolid) vastu ning kutsusid inimesi mitte looma endale väärusku, et turg on kõikvõimas.

ÜLO MALLENE, majandusteadlane

Jaga |