Tshetsheenia hunt Dzhohhar

VALTER TOOTS,      20. juuni 2007


8. osa

Käisin korra kindral Dudajevi juures staabis. Mind paluti oodata. Olin hämmeldunud – varem sellist ei juhtunud. Aga oli põhjust – kindrali juures oli jutul minu rahvuskaaslane, meie indoloog. See, mitte esmakordne kohtumine kahtlemata innustas kindralit ja oli teda naerunäolisemaks muutnud.

Siit algas tõsisem juurdumine. Tunnistasin talle, et see on oskuslikult valitud hoob. Poliitilisest aspektist huvitav kui võimalus, mis riiklusele juriidilist juurdumist lubab. Vähemalt üks tugipunkt. Optimismi üle otsustades võis oletada, et talle oli tuge pakutud. Kas üksnes ideelis-poliitilist solidaarsust või enamat, seda ma ei püüdnudki teada saada, õigemini, teadlikult ei huvitunudki, sest tookordses olukorras oli kindlalt parem, mida vähem teadsid. Seda enam, et minu enda seisund oli tema omast segasem. Ei osanud iseloomustada ka neid kaht kindrali eesti sõpra, keda olin näinud, kuid keda ei tundnud isiklikult.

Mis puutub aga eestlaste iseseisvustaotluste laialtleierdatud toetamisse Dudajevi poolt, siis see on mõnede võhikute väljamõeldis. Tema käsutuses ei olnud eriteenistusüksusi. Julgen nii väita, sest meie ühes hilisemas jutuajamises ta ise kinnitas seda. "Ma ei saa sellisteks toiminguteks kasutada ohvitsere-lendureid, kõrge kvalifikatsiooniga spetsialiste, anda neile kätte labidad..."

Dudajevil polnudki mingisugust õigust sekkuda kohalikesse tsiviilasjadesse ilma vastava käsu-korralduseta kõrgemalt poolt. Sellist käsku aktiivseks tegutsemiseks aga ei olnudki – isegi mitte Pihkva dessantüksusele. Nõndapalju siis ühest levinud muinasjutust.

Nii nagu edaspidised sündmused näitasid, meie ühe järgmise valitsuse toimingud tuginesid just tollal Dzhohhari ärganud optimismil. Otsiti liitlasi – eriti aga neid, kes kastanid tulest välja tooks. Tänane valitsus, mille koosseisus on tollesama kuulsa peaministri teovõimekad kaaslased, peaksid nüüd, kui Dzhohhari kodumaa tookordse optimismi vilju lõikab, uuesti päevakorrale võtma finantsilis-majandusliku abi Tshetsheenia rahvale. Rahvale, keda väljaastumisele innustasime, juba siis teades, et see on matrossovlusele õhutamine. Tänaseid vilju tuleks temaga jagada, mitte aga täissöönud kassina eemale hiilida.
Või ehk tänagi korrata juba varem edukalt sooritatud operatsiooni. Võib-olla on aeg hakata tsharterreisideks lennukeid tellima, et rublade eeskujul nüüd kadumisele määratud Eesti kroonid Kaukaasiasse sokutada? Jälle kasu missugune: väheneb väliskaubanduse kroonilisest defitsiidist pakatav rahamass, kohinal tõuseb krooni kurss. Ja siis tuleb juba ülehomme euro. Meie aga saame kiiremini lahti veel ühest iseseisvuse sümbolist kui liigsest. Pealegi vabaneme niimoodi makulatuurist ega pea maksma CO2 kvoote kroonide põletamise korral. Võib-olla ehk saab seda operatsiooni taas Kaukaasias korrata? Mõtlen Mart Laari teist sheflusalust, suuremat ja veelgi uljamat mägirahvast, kui olid eelmised sheflusalused. Pealegi on nüüd jälle pundis kui mitte päris samad, siis vähemalt samameelsed mehed. Ja välja vöib teenida Nobeli majanduspreemia, mis on mitmeid kordi kopsakam kui ameeriklaste autasu. Võib-olla ollaksegi asjadega nii palavalt ametis, et ei ole isegi aega tegelda eilse liitlase Dzhohhar Dudajevi lesele Alevtina Dudajevale kodakondsuse ja Valge Tähe ordeni andmisega raamatu eest, milles on nii ilusti ülistatud meie rahvast ja maad?Aumärgiga on nii või teisiti, aga kodakondsuse on ta oma loominguga juba nagunii ära teeninud.

Kindral Dzhohhar Dudajevi muuseumi ja mälestustahvliga kivirahnu paigaldamise idee olen juba kümmekond aastat tagasi kindrali rahvuskaaslastele välja pakkunud sellesamas maakodus, kus Dudajev mind külastas ja kus käisid tema rahvuskaaslased. Seda ka lubati realiseerida. Seda võiks teha aga rahuliku ajaloolise dokumentalistika mõistetest lähtuvalt. Muuseum ning bareljeefi ja mälestustahvliga kivirahn peaks tartlastele meelde tuletama, et kui hinges on suur kihk Matrossov olla, siis tuleks see kangelastegu endal sooritada, mitte aga teisi rublade eest seda sooritama õhutada. Teatavasti eetilis-moraalsest küljest ei ole see üldsegi ilus. Ja teisipidi, kihk sellisel puhul jääb ikka hinge ja hakkab taas otsima uut Aleksandr Matrossovit. Sellist uitavat ja otsivat hinge, selle olemasolu peaks aga kaaslinlased endile teadvustama. Ja tegema sellest enda jaoks tagasihoidlikke järeldusi. Ja mõelda, kas on ikkagi õige õhutada teisi endalegi võõras kohas vette hüppama. Võrdlus ei ole küll kõige õnnestunum, aga ehk siiski transformeerib emotio ratioks ja vastupidi.

/Järgneb/

[FOTO:]
Tshetsheeni võitlejad jooksmas üle presidendipalee väljaku Groznõi kesklinnas. On 19. jaanuar 1996.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)