Eesti Raadio taasiseseisvumise teenistuses

TOIVO TOOTSEN,      09. august 2006


Aastad 1989–91 olid Eesti Raadio elus murrangulised. Liialdamata võib öelda, et vaba sõna tulvaveed pääsesid valla ja takistada polnud neid enam võimalik. Saatekavas olid otsesaated „Loominguliste liitude tund", „IME otsestuudio", „Avalikud asjad", „Antenn", „Tipptund". Nende kuulamismenu oli tohutu. Paljud lindistasid neid saateid, et pärast veel kord kuulata või siis anda mõnele sõbrale, kes päris saadet ei saanud kuulata. Lindistasin neid saateid ka ise, mõnedki kassetid on siiani alles. Praegu, mil kõigis raadiotes ongi valdavalt otsesaated, ei mõisteta, mida see meile, raadioinimestele, tähendas.

Pean siinkohal vajalikuks anda väikese ülevaate sellest, kuidas eelnenud aastakümnetel saated eetrisse läksid. Saated võeti helilindile, nendel olev tekst kirjutati sõna-sõnalt maha (raadios oli selle töö peal suur masinkirjabüroo), saate kuulas läbi või luges vähemalt selle teksti läbi vanemtoimetaja, peatoimetaja, valikuliselt ka raadio direktor. Kõik saated käisid läbi GLAVLITist ehk tsensuurist. Otse-eetris olid diktorid – ja nemad võisid lugeda ainult eelnevalt viseeritud teksti. Erandina olid otsesaadetena eetris spordiülekanded. Otsesaadetena olid ka laulupeoülekanded, pidupäevaparaadid ja mõned taolised saated veel, aga ka nende kohta koostati eelnevalt võimalikult täpne tekst. Selline meeletu kontroll oli sõna kasutamise üle. Ent kui Eesti oli asunud taasiseseisvumise teele, pääses ka raadiosõna kammitsatest vabaks.
Uusi taolisi saateid lisandus veel – 11. augustist 1990. aastal läks näiteks igal laupäeval kell 11 mõlemal põhiprogrammil otse-eetrisse valitsusjuhi Edgar Savisaare esinemine. Need olid ülimalt olulised saated, kus peaminister sai operatiivselt informeerida elanikke olukorrast riigis, rääkida, mis tehtud ja mida valitsusel on kavas teha. Tollel meie riigile murrangulisel ajal olid need saated ülimalt vajalikud. Otsene informatsioon valitsusjuhi suust oli see, mida inimesed vajasid. Nad olid hästi kursis valitsuse tegemistega, aga ka probleemidega, mis vajasid lahendamist ja kus oleks olnud vaja ka elanike abi.

Ka Raadio meelelahutussaadete toimetus ehk RAMETO püüdis anda oma osa riigi taasiseseisvumisse. Baar-varieteest „Tallinn" läks igal laupäeval otsesaatena kell 15 eetrisse „Laupäevastuudio". Saate esimene pool oli päevakajaline, nii et kuni taasiseseisvumiseni 1991. aasta augustis ei saanud isegi Raadiolehes reklaamida, kes saates esinevad – sageli selgus mõni esineja alles laupäeva hommikul. „Laupäevastuudio" oli kõige operatiivsem tee otse-eetrisse pääsemiseks, ja seda kasutati agaralt. Sageli oligi nii, et raadiosse helistati: tahan rääkida sellest ja sellest, asjaga on ülimalt kiire, kas saab tulla saatesse? Sai. Nii käisid meil rääkimas Valve Kirsipuu, Heinz Valk, Tiit Made, Vaino Väljas, Ignar Fjuk, Evald Laasi, Toomas Hendrik Ilves, Marika Villa, Arvo Haug, Marju Lauristin, Trivimi Velliste, Küllo Arjakas ja paljud teised. Igas saates teatasime kuulajatele ka telefoninumbri, millel sai esitada saatekülalistele küsimusi. Vastused anti saate jooksul.

Sellest õhinaga tehtud saatesarjast on meelde jäänud ka pilt, kuidas baar-varietee nurgalauas kössitas KGB-mees – kiilaneva peaga lühikesekasvuline mehike, keda me kõik teadsime ja kes varasematel aegadel meie peale ilmselt nii mõnegi ettekande tegi. Väga, väga nukralt istus see mees. Ei usu, et ta enam vaevus mingit ettekannetki kirjutama – kõik see oleks olnud juba tühi töö ja vaimu närimine.
Sõnavabadus oli käes juba enne juriidilist vabadust. Me nautisime seda. Usun, et sõnavabadus kiirendas ka tõelise vabaduse saabumist.

KESKMÕTE:
Sõnavabadus oli käes juba enne juriidilist vabadust. Me nautisime seda. Usun, et sõnavabadus kiirendas ka tõelise vabaduse saabumist.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (28)