Aini Härm - Tallinna kesklinna perenaine

Ei saa ka kohe tunnustamata jätta, et Tallinna Kesklinna Valitsuse maja Nunne tänavas näeb lumerüüs linnas välja otsekui hea kuninganna muinasjutuloss. Perenaise kohalolu on kõikjal tunda ja paljudki tunnistavad, et nii head kollektiivi pole neil kunagi olnud. Muide, tutvuda on siin kombeks koos kallistusega.

Head energiat jagatakse armastusega.

Karjäärinaise pereelu

Alustan oma küsimisi jutuga, et mõned targad nõustajad ütlevad: karjäärinaise klassikaline ja vahest lihtnegi riietumisstiil pidavat näitama, et kontor ja kodu on selgelt eraldatud. Kuidas  Aini Härmiga on?

Aini puhkeb naerma. „Kui sa pead igal kellaajal linnaosa esindama, kus see piir siis olla saab? Paratamatult pere kannatab, kuigi mul on tubli mees."

Kas tülitsete ka? - küsin.

Aini naeratab taas: „Mina ju tülitsekski, aga kaasa ei võta vedu. Seega ei tule suuremat midagi välja..."

„Peresuhetes on olulisim usaldus," ütleb Aini. „Ja kõige ohtlikum pereelus on tülpimus, ükskõiksus."

Kuidas te oma suhte värske hoiate? - pärin.

„Me oskame vaheldust leida. Oleme tõelised reisifännid. Igal suvel katsume käia Pariisis - see on meile nagu omal ajal Hemingwayle ikka „pidu meis enestes". Pea igal talvel käime kas soojal maal või teeme läbi Soome kuningate tee jms."

Kuidas sa oma poega kasvatad? - uurin edasi. Aini seletab, et ta on küll läbinud kasvatusteaduste magistriõppe, kuid kasvatuses on kõik omavahel seotud umbes nagu vanas Aafrika traditsioonis ubuntus: mina olen sina, sina oled tema, tema on meie, ja nii edasi.

„Minu suurim nõrkus on hea söök," tunnistab Aini. „Ja süüa teeme ise. Sageli koos pojaga.

Kui mina olen tõeline gurmee, siis poeg ei söö peaaegu midagi või õigupoolest väga väheseid asju. Mina armastan eriti Vahemere kööki."

Kus te kaasaga tutvusite? - küsin jälle. „Ka ikka söögilaua taga, ühel sünnipäeval," meenutab Aini.

Tragöödia ja armastus

Aini pere elas üle raske tragöödia, kui 22-aastane muusikust tütar hukkus traagilises õnnetuses. „Tema enam meie juurde tulla ei saa," tunnistab Aini, „aga me kohtume veel..." Aini on EELK Tallinna Jaani koguduse aktiivne liige.

„Pärast õnnetust ei suutnud ma tükk aega kontsertidelgi käia," ütleb samuti muusikuks ja koorijuhiks õppinud Aini. Muusikapisik on temas juba lapsepõlvekodust Võrus, kus vanaisa oli muusikaõpetaja.

Kes su lemmikud on? - küsin.

„Heliloojatest Tšaikovski. Aga ka Chopin. Meie artistidest meeldib mulle Tanel Padar."

Raskustesse sattunud inimesel soovitab Aini Härm kuulata Mozartit. Ikka Mozarit.

Mida naine vajab kõige enam? - küsin Ainile otsa vaadates.

„Armastust, naine vajab armastust," ütleb Aini.

Kas samas naised ka ei karda armastust?

„Aga kas ei peaks kartma, kui armastus tuleb valel ajal ja vales kohas... Siin on ka omad ohud..."

Töö ja edu

Kuidas üks inimene saab olla edukam kui teine?

Aini selgitab:  „Mõned on hakkajamad ja neil on sihid..."

Kas sinu eesmärk oli siis saada Tallinna kõige elitaarsema linnaosa vanemaks?

Aini ütleb, et tema ei ole veel aru saanud, et tema töö elitaarne on, ja lisab silma pilgutades: „Minul küll sellist eesmärki polnud."

Mäletan, et Ophrah rääkis kunagi oma saates ühe maailmakuulsa räpilauljaga - neil mõlemal on terved omanimelised loomemajanduse harud - ja nad mõlemad tunnistasid, et neil pole kunagi olnud eesmärki selleks saada, kes nad praegu on. Nad  on teinud oma igapäevatööd nii hästi kui võimalik, nad on olnud avatud ja loovad.

Tundub, et Aini edu saladus on ositi just selles, et, mitte ületähtsustades ennast sisemiselt ja väliselt, on ta edulainel hoopis paremini, kui see, kes väga pingutab ja ponnistab. „Mulle meeldivad positiivsed ja elurõõmsad inimesed," ütleb Aini ja lisab: "Ja ma ei salli valetamist ega silmakirjalikkust."

Kas sotsiaalsed valed ei ole vahest vajalikud?

„Tead, Raivo, minule ei ole," vastab Aini.

Ole sina ise

Aini Härm on tõesti suutnud juba aasta aega oma tööd teha ise peaaegu märkamatuks jäädes. Kuidas siis nii?

„Just, see näitabki, et kõik on korras, kõik toimib - skandaale ei ole." Tuletan meelde, et Lewis Carroli raamatus „Alice imedemaal" oli üks kuju, kes ütles, et ka paigalpüsimiseks on vaja kiiresti joosta. „Et kõik korrektselt funktsioneeriks - see on terve meeskonna tõsine töö," nõustub ja pareerib Aini üheaegselt.

Pärin suurimaid saavutusi. Aini ütleb, et talle ei meeldi kiidelda ja eriti veel asjadega, milles on ka palju teisi tegijaid olnud. Aga et Matkamaja saab taas linnakodanikele kultuuri- ja vaba aja keskuseks, seda loeb ta oma võiduks küll. „Ja eks me võta ka uusi asju ette, näiteks kontserdid Vabaduse väljaku all parklas jms."

Kas naisjuht võib olla parem kui meesjuht? - küsin.

„Naised on lojaalsemad ja paindlikumad. Empaatilisemad ka. Kus sellist juhti vaja, seal vast ongi..." vastab Aini ja tunnistab samas, et eesti naisel on topeltkoormus: tööl tuleb olla mehest tublim ning kodu jääb suurenisti ikka ja paratamatult naise vedada.

Kas töö juures on tunda ka, et oled naine? - esitan viimase küsimuse. Aini vaatab mulle kelmikalt otsa. Ei ütle midagi. Ja siis raputab õrnalt, peaaegu märkamatult, otsekui salamärgiks, pead.

Küsis ja kirjutas

RAIVO J. RAAVE

[pildiallkiri] 

LEMMIKUD: Kuigi väljas on praegu hanged, valis Aini Härm intervjuu juurde värvikireva sügispildi, kus ta on koos poja Roberti ja lemmikloom Savannaga.

Jaga |