![]() Valitsus kuulab lõpuks ka sundüürnikkeJAAN ÕMBLUS, 26. juuli 2017Viimase veerandsaja aasta jooksul on Eestis kirjutatud ajalugu, kus omandireformi tõttu kodu kaotanud inimesed olid jäetud oma muredega üksi, omapead, ilma kellegi kaasatundva abi või hooleta. Riik on ignoreerinud probleemi nii valitsuse kui ka riigiametite tasandil süvendades juba niigi karjuvat ülekohut ja loomata mingisugustki pinnast hammasrataste vahele lükatud inimeste nii hinge- kui ka materiaalsete haavade kinnikasvamiseks.
Keskerakonna juhitava valitsuse ametisse astumisega on lõpuks ometi ehk hakanud tekkima lootus, et kannatanuid võetakse kuulda, ebaõiglus kompenseeritakse ja omandireformile tõmmataks lõpuks joon alla selliselt, nagu õigusriigile kohane. Valitsus on käivitanud sundüürnikele kompensatsiooni maksmiseks omandireformikomisjoni ja Eesti Üürnike Liit on kodukaotanute kaitsel täiel jõul nagu alati.
Veerandsada aastat peaga vastu seina jooksnud sundüürnikud ei rahuldu vaid pelgalt komisjoni loomise faktiga ja selle organi töö tulemuste ootamisega. Ollakse ka muidu aktiivsed. Näiteks leidis 10. juulil aset omandireformikomisjoni liikme ja riigikogu Keskerakonna saadiku Heimar Lengi organiseerituna Eesti Üürnike Liidu aktiivsete liikmete kohtumine riigihaldusministri ja omandireformikomisjoni esimehe Jaak Aabiga. Kohtumise idee oli arutada sundüürnike kompenseerimise võimalusi ja seoses sellega ka Eestis juba aastakümneid väldanud omandireformi lõpetamise väljavaateid.
Õiguslikult avamata
Aastakümneid elamumajanduse ja omandireformi temaatikaga tegelenud majandusprofessor Vello Rekkaro juhtis tähelepanu asjaolule, et erinevalt teistest terminitest on omandireformi aluste seaduses „tagastamise” mõiste jäetud õiguslikult avamata. Omandireformi käigus jäid kümned tuhanded inimesed oma kodust ilma seetõttu, et nende elukohad anti (tagastati) uutele omanikele, kellel oli nendele väidetav õigus. Samas oli see tagastamine nii õiguslikust kui ka majanduslikust aspektist defineerimata tegevus. Seega omandireformi käigus tehti midagi, mis tõstis suure osa Eesti inimestest tänavale, kuid see miski ei ole isegi seadustes lahti selgitatud ega tegevusena raamistatud.
Turumajanduse tõhusa toimimise ja majandusliku arengu tagamiseks ühiskonnas on oluline, et varade liikumisel majanduses oleks selged reeglid ja kõik majandusosalised mõistaksid neid reegleid ühte moodi. Samas, kui olulised varad liiguvad ja reegleid isegi ei ole defineeritud, nagu elamispindadega omandireformi käigus juhtus, siis millistest selgetes reeglitest üldse rääkida saab. Veelgi enam, Euroopasse kuuluda sooviva riigina tahame näha oma majandusel sotsiaalset mõõdet, kus ühiskonnas oleks teatud varanduslik tasakaal, mitte, et kes parasjagu pumba juures on, see võtab teiselt kõik kuni inimese kodutuks tegemiseni välja. Meeldib see või mitte, just omandireformi küsimuste lahendamine on roheliseks tuleks meie edasisele majanduskasvule ja tänasest üldisest sumbumisest väljumiseks.
Sundüürnike register
Riigikogu liige ja minister Aabiga kohtumise initsiaator Heimar Lenk on näiteks kindlalt seda meelt, et omandireform tuleb euroopalikult lõpetada ning ühiskondlik ebakindlus varaliste suhete korraldatuse osas lõpetada. Üheks esmaseks sammuks sellel teel peab omandireformikomisjoni liige Lenk rahandusministeeriumi juurde sundüürnike registri loomist. Nimelt on plaanis algatus, kus igaüks võiks tulla ja panna oma nime kirja ning anda andmed selle kohta, kust ta välja aeti, millise eluaseme pidi ta endal turuhinna eest muretsema jne.
Kas sinna registrisse koguneb nimesid 100 000, 75 000, 5 000 või mingi muu arv, see selgub pärast algatuse käivitamist üsna peatselt. Ühtlasi saab meile registri abil kiirelt selgeks ka see, et millises mahus sundüürnike rahalisest kompenseerimisest me siiski rääkima hakkame. Praegused hinnangud näitavad, et kompensatsiooni koondsumma ei ole Eesti riigi mõistes midagi ületamatult suurt ja teostamatut ning see lausa kahvatab Eesti avaliku sektori muude rahakulutamise prohmakate kõrval, mis viimasel 10 aastal aset leidnud on. Omandireformi õiglane lahendamine ei ole riigile ülemäära kulukas, kuid just sellest sõltub, kas jääme arengumaaks või saame ennast lõpuks täieõiguslikult arenenud riigiks pidada.
10. juuli kohtumine minister Aabiga veenis kõiki kohalolnuid selles, et sundüürnike teema on heades kätes, asjad on reaalselt paigast nihkuma hakanud ja riik on ka tegelikult pööranud näoga veerandsada aastat tagasi kodu kaotanud ja hilisemat ükskõikset ebaõiglust kogenud inimeste poole. Kohtumisel oli tunda, kuidas riik tõepoolest kuulas sundüürnikke ja üha rohkem oli õhus lootus, et vestlusele järgnevad ka teod.
JAAN ÕMBLUS Ettevõtja Raamatu „Kaotatud kodud“ autor
Viimati muudetud: 26.07.2017
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |