Nädala juubilar ESTER SPRIIT 85

Seekordse juubilari jälgi leiab „Noorte Häälest“, „Rahva Häälest“, Eesti Televisioonist. Ka Moskva Kremlis tehtud tähtsate riiklike seadusaktide eestikeelse versiooni sünni juurest.

Erilisel kohal on Ester Spriidi panus Eesti Ajakirjanike Liidu (EAL) käekäiku, võib isegi öelda - ellujäämisse. Oli ju tema üks neid eestvedajaid ja taganttõukajaid, kes 1995. aastal sõna kõige otsesemas mõttes tõkestasid 1919. aastal tegevust alustanud EAL-likvideerimise. Kõige selle eest pälvis ta 1999. a. ülendamise EAL-i auliikmeks. Olgu öeldud, et nende nimistu (vt www.eal.ee) algab August Kitzbergi ja Eduard Vildega.

Ainumõeldavaks tuleb pidada, et kui Eestis algas rahvarindestumine, kuulus 1985. aastal EAL-i veteranide klubi asutanud ja kümme aastat selle eesotsas olnud Ester Spriit nende hulka, kes 30. mail 1988 moodustasid Eesti Ajakirjanike Liidus RR-tugirühma.

Tänu Ester Spriidi algatusjõulisusele äratati varjusurmast EAL-i keeletoimkond, mis on nüüd mitmeid aastaid katsunud ergutada keeleteadlikke inimesi eesti ajakirjanduskeele kasimisele ja edendamisele.

Kauni emakeele hoidjana ei varjanud Ester Spriit mitte kunagi oma muret, kui keelepruuk (eriti veel seadusaktides, mille kritiseerimist ei peetud ontlikuks) kiskus liiga keeruliseks. Üheskoos rõõmustasime, kui eesti keel tunnistati taas riigikeeleks, ja samas tuli tunda ka meelekibedust, kui isegi Riigikogus moodustatud spetsiaalne komisjon, kes pidi hea seisma Eesti Vabariigi seaduste keelelise arusaadavuse eest, oma ponnistustega umbe jooksis – vastavad noored asjamehed tegid üsna lihtviisiliselt selgeks: liberaalse riigi seadused olgu sõnastatud nõnda, et lihtkodanik on sunnitud nende mõistmiseks tarvitama sügavalt koolitatud seaduseseletajate tuge.

Seadusekeelel on aga äraarvamata suur jõud – nagu seadusse kirja pannakse, nõnda võib jääda kehtima kogu asjaajamises, argikeeleski. Keel aga, teatavasti, on avalikuks saanud mõistus. Keelehalbuste ohjeldamisse sai Ester Spriit oma väga konkreetse panuse anda, toimetades NSVL Ülemnõukogu teatajat, mida üllitati kõigi tollaste liiduvabariikide keeltes. Kes nüüd enam täpselt mäletab, millise sõna või väljendusvariandi keegi tõlkides või toimetades kasutusele võttis või tagasi tõrjus, mõnigi kord julgelt läbi kriipsutas? Kiiduväärne on see, et tänu tollaste ametnike arukusele ja missioonitundele (samuti Moskva-Tallinna „telefonikonverentsidele“) järgiti kummalgi pool ühtviisi ranget keeleteadlikku hoiakut – eestikeelne seadusetekst olgu üheselt mõistetav.

Tänapäeval meil enam ei teata ega taheta uskudagi, missuguse, lausa äärmusliku hoolega suhtuti N. Liidu ajal eesti keelde tõlkimisse. Veel enam, nüüd koguni väidetakse, et eestikeelsete väljaannete keele pärast muretsemine oli karuteene „eesti asja ajajaile“ – kõike sotsialistlikku ja kommunistlikku tulnuks väljendada võimalikult sandil viisil. Jah, siis oleksime juba hoopis varem jõudnud keelekorratuseni, mis vahib nüüd vastu internetist ja bulvarlikest väljaannetest.

Hoolivus kõiges

Ester Spriiti iseloomustas eriline hoolivus. See polnud mingi nunnutamine, vaid võis olla isegi teravalt nõudlik suhtumine. Kuid samas ka andestav ja mõistev. Ning kõigi suhtes üheviisiline. Ta kuulus nende inimeste hulka, kellest ka „noil“ aegadel õhkus mingit erilist elutunnetust, mida siis liigitati „eestiaegseks“. Ju see oli Pelgulinna kodust-koolist kaasa saadud ajastukohane ja üle aegade kestev kasvatus ning hingeharidus.

Sõprade ees ja oma luuletustes ei varjanud Ester Spriit ka muresid oma maa ja rahva pärast. Näiteks värsid luulekogust „Üle aja jälje“ (2003):

Mul on mure,

kui kaua veel

me paene rannik

tormide teel

vastu peab,

ei kuku vette,

suudab vallina

seada ette

lamedaid lademeid

kihte ja mademeid.

Mul on mure,

mis saab siis,

kui pole väge,

kes teispool teed

kaitseks me mäge

ja tõkkeks teeks

nii tugeva tammi,

et vahused vood

me kaldajoont

liialt ei rammiks.

Olnut meenutades ja tehatulevat arutades kulgesid meil pikad jutuajamised selliselt nagu osutasid tema esimese luulekogu „Tähe valgus“ (1998) peatükipealkirjad – „Aeg kumab läbi ajast“ ja „Mõte jooksutab mõtet“. Või siis, kui tal sai valmis järjekordne maal – 1940. aasta kevadel võeti Ester Tartu vastu Tallinna Tarbekunsti Instituudi maaliosakonda; kunstiõpinguid püüdis ta jätkata ka pärast sõda; elu sundis kunstnikuks pürgijat saama ajakirjanikuks, kuid taidetahe jäi püsima. Ja sündisid kaunid loodusvaated: metsad, mäed, meri, lilled ja päikesepaiste.

Mõistmatuks jäänud (ja jääv?) olukord

Ei andnud Ester Spriidile elulõpuni rahu mõistetamatus, et koos teiste Eesti loomeliitudega Eesti elu uutmises vapralt tegutsenud Eesti Ajakirjanike Liit pole enam tunnustatud loomeliiduna selle loomupärases mõistes, vaid et mittetulundusühing EAL on üleriigiline loome- ja kutsealaliit, kel on ka ametiühingu õigused.

Põhjus näib olevat puht „turumajanduslik“ – ajakirjanikke ei loeta loovisikuteks enam seepärast, sest praeguse loovisikute ja loomeliitude seaduse järgi „loovisik on autor või esitaja, kes tegutseb graafilise või plastilise kunsti, maali- või tarbekunsti, lavakujunduse, audiovisuaalse kunsti, lavakunsti, kirjanduse, muusika või arhitektuuri alal“ ja kellele makstakse loometegevuse toetust.

Põhjendatud on sellist käsitust isegi väga hingestatult. Üks näide seaduseelne seletuskirjast: „Ilma riikliku süsteemse toeta jääb meie kunst kiratsema ja ühiskond ilma tema normaalseks toimimiseks hädavajalikust vaimsest osoonist. Kunstnik ei tee ajatööd, ta töötab 24 tundi ööpäevas.“

Tule, taevas, appi! Kes söandab väita, et samamoodi – ööpäev läbi ja kõigil kalendripäevadel – ei käi töö ka ajakirjanikul? Vägisi tuletab see meelde naljalugusid sellest, kuidas seltsimehed teadlased alustasid nõukogulikku leiutustegevust täpselt kell 9.00 ja lõpetasid selle punkt kell 18.00, pidasid vahepeal leiutamisvaba lõunavaheaja ega vaevanud ajusid puhkepäeviti, riiklikest pühadest rääkimata.

Olgu kuidas on seaduse järgi loometegevuseks loetava  materiaalse toetamisega, kuid sisulise loomeliiduna suuri tegusid teinud ja nüüd nende hulka tagasi püüdlev EAL on vähemalt Eesti ühiskonna jaoks ikkagi loomeliit!

Kui kristalselt ausameelne olla, ei tohi mööda vaadata ühest asjast:  tundub, et mõneti on EAL-i ja tema liikmete mingit loovuslikkust kõrgemalt poolt siiski mõnikord ju tunnustatudki. Näiteks – Kultuuriministeerium on mullu andnud ja edaspidisekski lubanud mõningast tegevustoetust.

EAL-i XXI kongressil anti teada, et EAL jätkab poliitilist survestamist Ajakirjanduse Sihtkapitali loomiseks ja enda loomeliiduks kuulutamise eest, kuid ka seda, et  Ajakirjanike Liitu ei lasta loomeliitude sekka seni, kuni valitsuskoalitsiooni juhib Reformierakond. Seda olla EAL-i eelmise esimehe Marica Lillemetsa sõnul nii otse kui ka kaude öelnud nii eelmine kui ka praegune kultuuriminister

Kas järgmisel suvel 90-aastaseks saaval Eesti Ajakirjanike Liidul on lootust taas tõusta loomeliiduks?

1940. a. lõpetasid okupatsioonivõimud EAL-i tegevuse ja natsionaliseerisid tema varad. Alles 1957. a. lubati ajakirjanikel Eestis uuesti oma liit luua – viimasena tollaste loomeliitude reas. Kas nüüd kisub jälle  samamoodi kulgema?

TIIT MAKSIM

Jaga |