Kas oleme vabad kodanikud?

Kas on meil täna haritlastest kodanikena seda tarkust, teadmist ja tahtmist mõista ja hinnata, mis ja miks juhtus meiega Põrgupõhjas aastal 1940?

Meie tänane „ideoloogiasekretär" Toomas Hendrik Ilves juhatab meid kui pimedaid pimeda teejuhina järjekordsele tõdemusele, et me ei peaks keskenduma täna enam mineviku, vaid hoopis tuleviku Põrgupõhjale! Me loome e-riigi, s.t demokraatliku illusioonina kasvulava uuele riigivaraste nomenklatuurile - eripalgasaajaile, eripensionäridele, eri-emapalgasaajatele, juristidele-menetlejatele-tõlgendajatele; prostituutidele ja lastevägistajaile; homo-, lesbi- ja naisõiguslastele; narkodiilereile; superstaaridele, kultuurituse arendajaile; varastele, vangidele, kodutuile. Ja ka eriti vabadele kodanikele - tänastele töötutele, et tagada e-riiklastest demokraatidele kohtumajade, vangimajade, kainestusmajade, bordellide ja ööklubide struktuur.

Vabade kodanikena käitume ka praegu peata ja sabata demokraatliku kanakarjana, kellel kukeke siiani puudub! Meil pole karjast ja pole teda kunagi olnudki. Oleme valinud endale esidemokraadiks kana, kes isegi ei mõista ega tea, miks ta kaagutab - munele pole veel ikka hakanud!

Meie poliitilis-riiklikus parasiidikambas pole ei kodanikke, riigimehi ega -naisi, et kaitsta meid iseenese riikliku ja personaalse lolluse, ahnuse, hoolimatuse, mõistmatuse, seadusetuse ja ebaõigluse eest riigis, kus vastutust pole kunagi tekkinud. Me ei taha teada midagi ei usust, ei uskmatusest.

Pimedate teejuhtidena ei tea meie jupijumalad - erakondlikud füürerid - midagi ei tarkuse algusest ega Jumala kartusest. Me ei küsi ega kavatsegi kunagi endalt küsida: "Mis on Õige? Mis on Vale?"

Jeesuslase ja kodanikuna ei suuda ma taluda erakondlikkust mõttelaadina ega vabariiklikku lollust demokraatliku mõttetusena, mille puhul globaalse harimatuse laialilaotamine on alati olnud põhiprintsiibiks inimpõrgus, kus kõik on lubatud. Meie tänased teejuhid ja Paabeli torni ülesehitajad Maarjamaa paesel pinnal ei taipa vähimatki ei olulisest ega ebaolulisest ega meie Taevase Isa tahtmise täitmisest Maarjamaal.

Me ei taha ka ise kodanikena mõista kodutuse, töötuse, vaesuse (ega rikkuse) põhjusi. Me ei mõista enesetappude katastroofilist arvu 2009. aastal, mil 280 meie hulgast lahkus vabatahtlikult elust põrgus.

Mis meid, allesjäänuid, omaenese õigusriigis enam huvitab? Meie kirikud ja kogudused jagavad indulgentse, et teoloogidele ja pastoritele leivakõrvast tagada.

Millal hakkame üles ehitama tõe ja õigluse, halastuse, ustavuse ja ühtsuse, andestuse ja armastuse riiki siia Maarjamaale, tegema seda, mille kirik on tegemata jätnud juba 2000 aastat? Kirik pole siin meie Isa tahtmist tänini õpetanud ega täitnud!

Tuletagem endale meelde igavesi sõnu: „Kes otsib - see leiab; kes koputab - sellele avatakse; kes palub - sellele antakse!" Mõelgem paljudele meie seast, kes abi vajavad, ja andke! Siis antakse ka meile. Ehitagem üles Isa tahtmise riik siia Maarjamaale, mitte taevasse, vaid just praeguse põrgu asemele!

Mõelgem peapiiskop Andres Põderi sõnadele: „Meil ei ole vaja end välja vabandada ega Jumala eest kaitsta. Me vajame hoopis Tema kaitset ja abi maailmas, kus Temata on võimatu teoks teha inimeseksolemise suurt ülesannet!"

Meie Õpetaja on öelnud: „Mina olen tee, tõde ja elu!" Meie Õpetaja tuli meie hulka, et täita oma Taevase Isa tahtmist maa peal. Kui tahame saada tegelikult vabaks, peame ka meie tegema sedasama. Ärgem otsigem lunastust ei taevas ega põrgus, vaid õndsakssaamist Isa ja Poja läbi maa peal Isa tahet täites - tema riigi kodanikena just siin, jumaliku olendina Maarjamaal, Tema tõe eest võideldes, Meie Isa palvet täites meie praeguses e-põrgus!

Mõelge sellele, et Tema võib Horosena tulla juba 2012. aastal. Mõelgem kodanikena ka sellele, mis saab meist siin, kus me haritlastest ilmikute ning kristlastest variseridena Maa peal põrgut edasi peame.

MIHKEL MANDRI, Harjumaa

Jaga |