Me oleme Tallinnast, me ei maksa!

Hiljaaegu juhtusin kuulama Tallinna TV saadet, kus esines MUPO uus peadirektor Raik Saart. Meelde jäi tema heasoovlik suhtumine "jänestesse". Ta rääkis sellest, et MUPO kontrolöride peamine eesmärk pole karistamine - alati selgitatakse põhjalikult kõiki asjaolusid: miks rikuti reisijateveo eeskirju, milline on sõitja majanduslik seisukord ja töökoht jms. Trahvimine on äärmine abinõu.

Oli meeldiv kuulda, et MUPO on saanud lõpuks juhi, kes oma alluvad niimoodi tööle paneb, et neist rahvas rohkem lugu peaks ja nendesse austusega suhtuks.

Kahjuks tegelikkuses läheb kõik, nagu alati. See abiturient tunneb nüüd end justkui kurjategijana, sest õnnetuseks oli vanaisa ehitanud maja valesse kohta - kilomeeter linnapiirist eemal asuva maja krundike ei kuulu Tallinnasse. Neiu on selles majas sündinud ja kasvanud, kuid koolis käinud ainult Tallinnas, isegi lasteaed asus Tallinnas. Nüüd sai neiule saatuslikuks sõidupiletita sõit Tallinna ühistranspordis. MUPO kontrolöri ei huvitanud muu kui isikuandmed ja elukoht. Kiiresti koostati kooliõpilasele protokoll 16-eurose trahviga. Noore inimese elu oleks nagu seisma jäänud. Sõbranna, kellega koos ta sooritas liikluseksamid, pidi veel tegema sõidueksami, et 18. eluaasta täitumisel saada autojuhtimisloa. Nüüd sõidab sõbranna autoga, aga tema ei saa sõidueksamit sooritada veel terve aasta, sest on pahateo eest karistatud. Mida see noor, alles oma elu korraldada püüdev inimene tunneb? Kas see karistus teenis kasvatuslikku eesmärki? Vene okupatsiooni ajal küll niimoodi noori ei represseeritud. Julgen sellist ahistamist nimetada psühhoterroriks.

Raik Saartile soovitaksin enne oma alluvatele rääkida sellest, mida ta räägib avalikkusele telekas. Kahju, et nii väärikas inimene, saades ametnikuks, muutub oma populistlike sõnavõttudega nende poliitikute sarnaseks, kelle kõned ei ühti tegudega.

JAAK LAIDLA Harjumaalt

Jaga |