Rist ja viletsus

Tallinnas käies avastasin, et samba asukohaks on valitud mitte Harjumäe ülaosa esiserv, nagu mina seda kogu aeg olen ette kujutanud, vaid väikesepinnaline platsike mäejalami keskel. Miks nii? Harjumäe „lael“ oleks ju ruumi küll ja poleks vaja ehitada mingeid juurdepääsuteesid või rajada tehnilist atribuutikat, mis täielikult muudaks mäejalami loodusliku näo. Arvan, et Harjumäe serval ei läheks sambavundamendile vaja suuremat platsi kui 50-60 ruutmeetrit.

Kes seda kõike palavikuliselt kiirustades tehtavat kavandab, otsustab ja käsutab? Kas valitsuse võimumehed või poliitikutest rikkurid ja rahavõim? Miks ei arvestata meie kunstnike ja arhitektide arvamust ning laidetakse nende soove ja ettepanekuid?

Kui lisada see, et peaministri sõnul läheb Vabadussamba [Vabadussõja võidusamba – Toim.] püstitamine maksma 100 miljonit krooni, siis peab küll kasutama tema enda moehüüdu: „Tule, taevas, appi!“

Kes seda kõike rahastab? Seda enam, et praegu toimub pidev hinnatõus, mis on lihtrahva jaoks väga raske. Lasterikkad pered, üksielavad pensionärid ja teised väikese sissetulekuga inimesed peavad läbi ajama piskuga, aga Sambaga püütakse pill lõhki puhuda.

Praegu Tallinna Vabadusväljaku juurde kavandatav monument on saanud sümboliks Vabadusristi. Kas aga peab see rist just ainsana nii suurelt kõrguma sirge samba või torni tipus? Minule jääb küll sellest mulje, nagu tuleks sinna mitte vabadus-, vaid hauasammas. Vabadusristi oleks võinud eksponeerida ju ka mõnes teises variandis ja kunstiliselt kujundatud samba ühe osana. Siit ka mu isiklik arvamus praeguse kujundusega Vabadussamba kohta – selliselt sellesse kohta paigaldatuna see ausammas küll mingit elamust ei tekita, vaid ennemini – õõvastust!

?eldakse ju vahel, kui asjad on kehvasti: „Rist ja viletsus!“

Miks ei lasta Eestis headel meistritel kujundada üht aastakümneteks või sajandeiks jäävat taiest? Võtan mõttes maha mütsi Kadriorus oleva Amandus Adamsoni „Russalka“ ees. Avaldan austust minu meelest ühe ilusaima paberraha, Eesti kroonide kujundajale Vladimir Taigerile. Meelest ei kustu arhitekt Raine Karbi ainulaadne paehoone, mille rahavõimu kasutav „arendaja“ maha lammutas.

Tark peremees, kes oma vara, rikkust ja riiki hoiab, ei loobiks rohket raha mõttetult, vaid toimiks kokkuhoidlikult.

Soovin, et Eesti vabadussammas asetseks läbimõeldult õigel kohal ja oleks väljanägemiselt mitte kehvem kui lätlaste oma.

ELMAR LEHTSAAR, Haapsalu

Elmar Lehtsaare fotomontaaži allkiri:

Ainuõige koht Vabadussambale on Harjumäe lae esiserv – jääb endine tallinlane Elmar Lehtsaar kõigutamatuks. Tema hinnangul poleks siis vaja tohutuid ümberehitustöid ega rikutaks bastionide ajaloolist ilmet. Mis kõige olulisem: hiljem ei tuleks kahetseda, kui pahasti tehtut enam parandada ei saa. Kui meil on põhjanaabriga sama riigihümn, miks ei võiks Eesti vabadussammas võtta eeskujuks Riias asuvat? Vabadussambal võiks olla seismas jalgadeni rüütatud naisekuju, ülestõstetud kätel nelinurktäht. Naine emana on eluandja, seega ka elu ja inimsuse hoidja maailmas.

Jaga |