Nädala juubilar KAUR KENDER 40

Tema kohta olen korduvalt oma arvamust avaldanud, viimati 5. jaanuari Postimehes. Kaur Kender õppis Eesti Humanitaarinstituudis semiootikat ja käis peaasjalikult Mihhail Lotmani loengutes, nagu minagi. Kender ülikooli ei lõpetanud, kuid selle kaliibriga kirjanike puhul pole ülikoolidiplom vist tähtiski. Üliõpilaspõlves leidis Kaur, et internet tekitab uue keele, smailid ja emotikonid hakkavad vohama, ja neid tuleks semiootiliselt uurida. Õige pea veendus aga tubli tudeng, et seal eriti midagi uurida ei ole. Võib-olla siis sellepärast ülikooli pettunud poolelijätmine?

Kui keegi kaasaegsetest kirjameestest üldse minu lemmik on, siis on selleks Kaur Kender. Keegi teine ei pääse ligilähedalegi. Paljud peavad Kenderi tippsaavutuseks tema gooti sadistlike õudussugemetega debüütromaani „Iseseisvuspäev", mis oli omas ajas (1998) kahtlemata novaatorlik, aga nõudlikuma maitsega lugeja jaoks kindlasti mingit muljet ei jätnud. Tõeliselt meeldima hakkas 2000. aastal ilmunud romaan „Ebanormaalne", mille lugemisest ei saa siinkirjutaja vist eal isu täis. „Ebanormaalne" annab sinajutustaja vormis edasi ambitsioonika eesti noormehe Claude Chevalier´ (prantsuse keeles „rüütel") eneseleidmisi ja armumisi New Yorgis, linnas, mis kunagi ei maga. Lugu on veidi autobiograafiline, nii mõneski episoodis tunneme peategelases ära Kenderi enda.

„Ebanormaalses" avaldus Kenderi jutustajatalent suure reljeefsusega. Romaan on väga mitmekihiline, täis sügavaid semiootilisi sümboleid. Mõneti sarnaneb Kenderi kirjutamisstiil Umberto Eco omaga. „Ebanormaalse" õrnad efemeersed naisekujud on veidi ebausutavad, kuid seda kaalutletult. Muu hulgas ennustas Kender selles romaanis ette 11. septembri 2001 sündmusi: „Sa vaatad World Trade Centeri kaksiktorne ja mõtled: oht! Oht!" Piisavalt tsiteeritakse ka säravat professorit Mihhail Lotmanit. Chevalier´l on psühhotehnika, et ta soovib saada vaimselt tugevaks, et vastu pidada sagedastele armumistele, kuid selleks valib ta maailma kõige vähem makstud elukutse: filmisünopsiste kirjutamise. Kuuldavasti on autor ise siiski hästimakstud ja tema tuttuut sinist Ferrarit näeb üsna sageli Swissoteli baari kõrval, mis on ka tema viimase raamatu „Comeback" üks tegevuspaiku.

2001. aastal sai Kender maha oma teise verstapostiga kirjanduses, milleks oli „Check Out". Romaan kujutas pidevalt pilves miljardäri elu Eestis, kusjuures vildelikku jämekoomikat tekitab peategelase kokkupuutumine kolhoosiseltskonnaga, kes uhkustavad oma Volkswagen Golfidega. Tüüpiline Kenderi kangelane on tulnukas, kes tuleb süsteemi väljaspoolt ja sattub sinna, kuhu ta ei kuulu.

Juba järgmisel, 2002. aastal sai Kender maha investeerimisõpikuga „Raha", mille kaanele on märgitud ka Rain Lõhmuse nimi. Stiili järgi otsustades on teose kirjutanud siiski üks isik - Kender, ja pankuri nimi on küllap kaanel naljapärast. Teosega „Raha" oleks midagi praktilist peale hakata, kui sul on vähemalt tuhat eurot, mida kulutada. Teost esitleti Rohelises Konnas, pensionäride supiköögis, kust võis saada omale kümnekroonisest hakklihakastmest korraliku kõhuvalu. Idee järgi ei pidanuks keegi sellist kõhuvalu saama, kui oleks kuulanud Kenderi-Lõhmuse õpetusi õigest investeerimisest. Kuuldavasti on Kender kirjutanud ka Tõnis Paltsi varjunime all poliitilisi artikleid.

Pärast neid sündmusi vaikis Kender tervelt kaheksa aastat ja kadus pikkadeks perioodideks üldse avalikkuse vaateväljalt. Möödunud aasta lõpul üllitas ta aga „Iseseisvuspäeva" järje, sadismist ja rõvedustest tulvil romaani „Comeback". Teoses tuleb Karl Pajubu nimeline killer raskete rahadega Tallinna elama. Karl on pidevalt väga purjus ja laksu all, teeb meeletuid tegusid ja kuigi tegu on raskekaalupoksijaga, on ta pidevalt põlvili armu palumas, sest jalad lihtsalt ei kanna teda. Sellepärast meenutab „Comeback" Käthe Kollwitzi gravüürisarja sõjaagoonias inimestest. Kirjanikul on kindel sotsiaalne sõnum: Eesti ühiskonnas käibki sõda vaesuse ja rikkuse vahel. Romaani lõpus saab Karl hakkama jõhkra massimõrvaga; nõrgema närviga inimestel ma seda raamatut lugeda ei soovitaks, sest see ületab õuduste mastaapsuse poolest seni teadaoleva.

Kuuldavasti on kirjanikul juba ka uus teos lõpetamisel.

Kaur Kender on sõna võtnud ka enesereklaami-hõnguliste poliitiliste artiklitega. 2007. aastal ilmusid teleekraanile reklaamid, milles Kender kutsus üles Keskerakonna vastu hääletama, et peatada „semukapitalismi" võidukäik, nagu oleks Keskerakonnal mingit pistmist semukapitalismiga. Ühel teisel korral kutsus Kender üles Edgar Savisaare palka kolmekordistama, et „püsida konkurentsis kõrgklassiga". Veel on Kender võrrelnud Arnold Rüütlit kahjutu külmkapiga ja viimasel korral võttis sõna ka Jaak Aaviksoo valetamisskandaalis.

Tundes isiklikult Kaur Kenderit, võin öelda, et kui sõber on hädas, siis annab Kender ka viimased sendid hinge tagant. Minu arvates on tegu täiesti ettearvamatu isikuga, kuid karlpajubulik julmus tema natuuri sisse kindlasti ei käi.

27. mail saab see ettearvamatu kirjanik juba (alles?) 40-aastaseks.

AARNE RUBEN

Jaga |