Iraak kohalkäinud VIP-i pilgu läbi

TOIVO TOOTSEN,      06. detsember 2006


Kui mind poolteist aastat tagasi riigikaitsekomisjoni esimeheks valiti, küsisid ajakirjanikud muu hulgas, kas kavatsen ka missioonikohtades käia. Seni polnud riigikaitsekomisjon seda teinud. Ütlesin, et kavatsen küll. Ja nii me hiljem komisjonis otsustasimegi.
Poolteist aastat tagasi kavandatu on nüüd enam-vähem ellu viidud. Kevadel käisime riigikaitsekomisjoniga Bosnias ja Hertsegovinas ning Kosovos, kus tutvusime põhjalikult meie rahukaitsjate elu-oluga ning kohapealse olukorraga. Samuti olime Makedoonias ja Albaanias, et saada paremat pilti olukorrast ja riskiteguritest Balkanil. Sügisel läksime uuesti Kosovosse meie rahutagajate juurde ja käisime vastiseseisvunud Montenegros, samuti Serbias ja Horvaatias. Kuna enamik Balkanimaid on suuna võtnud EL-iga ja NATO-ga ühinemisele, nägime selles ka võimalust neile abiks olla – meil on see tee just äsja läbitud ja saaksime jagada oma kogemusi.
Iraaki saamine võttis kõige rohkem aega. Lõpuks õnnestus see tänu Välisministeeriumi vastutulekule – välisminister Urmas Paet soostus oma delegatsiooniga kaasa võtma ka Riigikogu esindajaid, mind riigikaitsekomisjoni esimehena ja Marko Mihkelsoni väliskomisjoni aseesimehena.

Briifingult lahkusime kiivri ja kuulivestiga

Enne ärasõitu Välisministeeriumis toimunud briifingul andis major Sten Reimann ülevaate olukorrast Iraagis. Rünnete arv pole kahanenud, vaid kasvanud ligi kahekordseks, kui võrrelda paari aasta taguse olukorraga. Tegemist on paradoksaalse olukorraga. Ameeriklaste juhitud koalitsiooni eesmärgid oleks ju nagu täidetud ja ületatudki: ette on valmistatud kümneid tuhandeid Iraagi armee sõdureid ja ohvitsere ning politseinikke, taastatud on naftatorustikke ja veevärki, korrastatud teid, naftatoodang on jõudnud Saddami-aegsele tasemele ja Iraak teenib naftamüügist umbes 3 miljardit dollarit kuus. Ent julgeolekuolukord on aina teravnenud!
Minu meelest aga see ongi loogiline: võitlus käib ju kohaliku võimu pärast, ning mida korrastatumaks ja rikkamaks Iraagi riik muutub, seda suurem soov on kellegi see kõik oma valdusse saada. Kolm jõudu – shiiidid, sunniidid ja kurdid – on huvitatud suurema sõnaõiguse omamisest. Põhilised kaotusekandjad ongi kohalikud inimesed; rahvusvaheliste koalitsioonijõudude kaotused on püsinud viimasel paaril aastal samal tasemel. Nii et suuresti on koalitsioonivägede kohalolekut vaja juba ainuüksi kohalike inimeste julgeoleku tagamiseks ja kodusõja vältimiseks.
Pärast briifingut anti meile kätte varustus: kuulivest ja kiiver. Kodus proovisin neid selga saada, oli üksjagu tegemist. Raske on see krempel ka. Panin nad eraldi kohvrisse – lennujaama kaal näitas 18,5 kilo. Kuna pagasihulk oli piiratud 30 kiloga, sai väiksemasse kohvrisse pakkida ainult kõige hädapärasema.
Käisin ka Raadiomajas ning sain vanalt kolleegilt ja healt sõbralt Vello Mikult kaasa meie poiste meelt jahutama mõned CD-d heade naljadega.
4. novembril lendasime Frankfurti, järgmisel hommikul edasi Kuveiti. Olime Kuveidis nende välisministeeriumi külalistena. Kuiveit kattis ka kõik kulud, kaasa arvatud sõit sõjaväebaasi, kust hommikul startisime Ameerika transpordilennukil Bagdadi suunas.
Kuulivestid seljas, tropid kõrvas, kiivrid peas, higi leemendamas – nii alustasime. Kui lennuk kõrgemale tõusis, läks jahedamaks. Mõne aja pärast võtsime kiivrid peast. Naljatasin, et kuna tulistatakse ju ilmselt alt, siis oleks mõistlikum kiivri peale istuda…

Reis Saddami surmaotsuse päeval

Umbes tunni pärast tuli meie juurde üks meeskonnaliige ja teatas, et lennuk peab tegema vahemaandumise, sest tarvis on peale võtta üks varuosa, mida ainult sealses lennubaasis olevat. Major Sten Reimann väitis küll vastu, et meid oodatakse, et tegemist on välisministri visiidiga, et kopterid ja kindralid ootavad – aga ei midagi, ikkagi tegime vahemaandumise.
Tunnikese pärast startisime uuesti ja paarkümmend minutit hiljem maandusime Bagdadis. Meil olid vastas Eesti väekontingendi ülem major Aron Kalmus ja pressiohvitser kapten Ingrid Mühling, lisaks ameeriklastest kaitsemeeskond. Soomusautodes viidi meid kopteriplatsile, kust lendasime Taji sõjaväebaasi, milles teenib ka meie väekontingent.
Autos kuulsime raadiost, et paar tundi tagasi oli välja kuulutatud Saddami surmaotsus. Pärast seda oli Bagdadi kohal kaks tundi lennukeeld – kardeti rünnakute ägenemist, aga ka seda, et temperamentsed shiiidid avavad rõõmusaluudi. Pärast kuulsime, nii oligi – vastu taevast anti tuld kõigist torudest. Samasugune komme olevat siinmail ka pulmade puhul. Meie poisid rääkisid hiljem, et tavaliselt neid hoiatatakse ette, kui kuskil on pulmad tulemas: tegemist on sõbraliku rõõmutulega.

Meie poisid Iraagis

Kerge jalaväerühm ESTPLA-13 teenib USA maaväe 4. jalaväediviisi 1. brigaadi pataljoni 7-10 CAV koosseisus. Kõigepealt kuulsimegi palju kiidusõnu selle juhtkonnalt, kes tõstis esile Eesti rühma saavutusi ja kiitis meie meeste head ettevalmistust, oskust suhelda kohaliku elanikega, keelteoskust ja distsiplineeritust. Kiitvalt märgiti ära seegi, et suur osa varustusest on meie enda oma, ja mõneski osas on see parem kui teistel. Veendusime selles hiljem isegi, kui meile varustust demonstreeriti.
Rühma ülem leitnant Meelis Jõemaa andis ülevaate üksuse tööst.
„Enamik rühma liikmetest on varem osalenud missioonidel Kosovos või Iraagis. Põhiline tegevusala on Saba al-Bor ja selle ümbrus. Eriti raske oli pärast puhkuselt naasmist (kuuekuise missiooni keskel antakse rühmale kaks nädalat puhkust). 21. septembrist, kui tagasi tuldi, oli elu päris ohuküllane. See oli ramadaniaeg, ning praktiliselt iga patrull algas või lõppes kontaktiga. Ala tulistati miinipildujatest – rekord oli 30 miini ühe päevaga. Aasta jooksul on linnast suur osa inimestest põgenenud, alles on jäänud ainult ligi neljandik algsest elanikkonnast.
Pärast ramadani on olukord stabiliseerunud, miine lastakse tunduvalt vähem. Küll aga lasti just eile õhku shiiidi moshee, ja nüüd on ilmselt oodata kättemaksuaktsioone. Tänane päev on möödunud rahulikult.
Meie saavutused: oleme läbi viinud kokku üle saja patrullimise, kinni oleme pidanud rohkem kui 15 isikut. Pärast puhkust oleme olnud neljas raskemas kontaktis; see on siis selline olukord, kus mõlemad osapooled saavad öelda seda, mida arvavad, kahjuks relvade abil. On olnud neli kergemat kontakti, s.t sellist, kus ainult üks osapooltest on sooritanud mingi rünnaku. Selle tulemusena oleme vahistanud kaheksa isikut. Avastanud oleme kolm omatehtud lõhkekehaja kaks relvapeidikut. Konfiskeeritud on 38 Kalashnikovi automaati, üks granaadiheitja, kaks kergekuulipildujat. Snaiperrelvi, mis on Saba al-Boris viimasel ajal levima hakanud, oleme konfiskeerinud ühe, lisaks veel tuhandeid padruneid."
Leitnant Jõemaa ütles vastuseks meie küsimusele, kuidas ta jääb rahule missioonirühma ettevalmistusega, et see on olnud korralik. Eriti kasulik oli väljaõpe Lõuna-Saksamaal, kus leidusid kõik tingimused heaks harjutamiseks – õpperünnakut toetas näiteks kuus kopterit! Siin saab kasutada kaht kopterit, kuid needki toetavad väga hästi.

Järgneb



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)