1:0 Keskerakonnale, Tarandile ja demokraatiale

Meie praeguse presidendi jätkamist sooviv kummaline koalitsioon, sõprusklubi, fännkond - poliitiliselt on seda võimatu määratleda - nurises, lausa nõudis Keskerakonnalt: miks too küll ei esita valimisteks oma kandidaati?! Noh, ikka demokraatia päästmiseks! - lisas ajakirjandus, ehk küll ühiskonna juhtiv ja suunav jõud oli juba teatanud, et just selline parteiline presidenditegemine ongi parim näide demokraatia õitsengust.

Muidugi oli mainstream'i (kõik need eeltoodud kokku) plaan kurikaval: esiteks, sooviti nukupresidendi jätkamist; teiseks, Keskerakonna lõplikku kukkumist. Sest oli ju ilmselge, et kui Keskerakond käib viguriga, süveneb kaotusseis, kui lükkab ette kuninga (Savisaare), tuleb šahh ja matt. Praegune Riigikogu kukutaks aplombiga keskerakondlasest presidendikandidaadi.

Sestap käiski Keskerakond vabaetturiga. Mis rabas nii vastasmängijaid kui ka kiibitsejaid. Ta esitas oma presidendikandidaadiks parteitu eurosaadiku Indrek Tarandi.

Konnatiigi vesi pandi loksuma. Ühtlasi rikuti ära ka istuva presidendi ja tema fännajatest rahvaasemike ilus suvi. Hakka nüüd pingutama, tõestama, et eesel on kaamel, et hääletamine ongi valimine või et T. H. Ilvest esitanud poliitikutel on maailmavaade. Aga mis kõige vastikum: kukkuma pidanud Keskerakond saanuks nagu tiivad (laenatud A. Ansipi sõnakasutusest).

No muidugi kuulutati enimohustatute (oravate) eestvõttel välja klaperjaht. Nagu ikka - vastane sopaga surnuks loopida.

Eurosaadik Indrek Tarand on huligaan, kõurik, poliitiline eikeegi! Vihasemad loopijad just neis eurosaadiku "omadusis" leidsidki ühisosa Keskerakonnaga, selle paariaparteiga. Loiumad pildujad seda ühisosa jälle ei leidnud, ei otsi ka. Kuigi see ühisosa on pimedalegi nähtav - Eesti demokraatia päästmine.

Kahju on Igor Gräzinist. Kõik sopp, mida marksistlik-reformistlik jutuvana vastas(t)e suunas loopis, tuli enda pihta tagasi. Kes on õieti poliitiline eikeegi, rahvaasemik partei armust jne? Pole raske otsustada - meie poriloopija ise.

On mõtlemapanev, et „Reporteritunnis" (17.06) taples T. H. Ilvese jätkamise nimel kõige ägedamalt just reformikas Urmas Paet. Mis ütleb ju tegelikult kõik ära. Et Eesti tipp-poliitikuid ei juhi maailmavaade, mure demokraatia pärast, vaid egoism mugava äraelamise nimel. Omadele võõras, võõrastele oma - president ei tohiks, ent ometi on seda. Ja sotsid ei tee seda märkama. Ju nad ikkagi pole sotsid?

Viha ja eelistuseta - kumb oleks parem president Eestile: poliitiliselt ilmselgelt mõjutatav, vähese empaatiavõime ja isikupäraga, avalikkuse ees blaseerunud ja frivoolitsev T. H. Ilves või viimase kunagine kantsler I. Tarand, kelles annab neid omadusi hea tahtmise korral otsida?

Siiski on Indrek Tarandil meie ütlematajätmiste vabariigis (Andrei Hvostovi sõnakasutus) vähemasti üks ülioluline eelis - ta julgeb välja öelda asju nende õigete nimedega. Sellest esialgu Eestile piisaks. Ja kui palju oleks väikese võimuga presidendil tegelikult rahvale öelda.

ANTS METSLA, Vändra, Pärnumaa

Jaga |