![]() Edgar Savisaar: Reformi ja IRLi väike võidukas sõda Keskerakonna vastuURMI REINDE, 09. august 2011Edgar Savisaare intervjuu „Kesknädalale“
Presidendivalimised lähenevad kuidagi kahtlaselt vaikselt. Kuidas Teie määratlete Keskerakonna eesmärki eelseisvatel presidendivalimistel? Lühidalt öeldes – taastada elu võimalikkus omavalitsustes, eeskätt maal. Näete küll, kuidas vaikselt on kadunud poed ja postkontorid, koolid ja lasteaiad, külateede remontimine ja bussiliinid. Omavalitsuste eelarveid on julmalt kärbitud ja isegi kui osa sellest tagastatakse, on tegu vaid näilikkusega.Meie näeme, et see valitsus on ennast ammendanud, ta ei suuda enam lahendada inimeste probleeme. Valitseda aga tahavad reformistid ikka edasi. Selleks ongi neile vaja tüli Keskerakonna ümber üles puhuda, et oma vastuolusid varjutada. Nad ei ohja hinnatõusu, ei suuda töökohti juurde luua ega väljarännet leevendada. Selle asemel unistavad nad väikesest võidukast sõjast Keskerakonnaga, mille kaela kõik võiks ajada. Meie oleme kõigile neile probleemidele oma eelnõudega lahendusi pakkunud, aga meid ei soovita kuulda võtta. Paljud inimesed, ka Keskerakonna sees, on sel suvel imestusega küsinud – miks ikkagi oli Keskerakonnal vaja presidendiks esitada just Indrek Tarand? Me nägime, et valitsusparteid lootsid presidendi tagatoas ära valida. Meie püüame seda vältida ja viia valimised laiemale pinnale - valijameeste kogusse, kus ka omavalitsustel on oma hääl. Usume, et siis ei saa Reformierakond ja IRL omavalitsuste peale enam vilistada, vaid on sunnitud ka rahvaga rohkem arvestama. Indrek Tarandil peaks olema head võimalused seda eesmärki täita. Mida valitsusparteid soovivad peale „väikese võiduka sõja“ Keskerakonna vastu? Soovivad teenida palju raha, mis muud! Mäletate, kuidas aastaid tagasi püüti maha müüa Narva elektrijaamu ja Ida-Virumaa põlevkivikaevandusi? Kõik kordub, aga seekord ei ole meile abiks Rahvaliitu, peame üksi rinnet hoidma. Kõik on selleks valmis pandud, et müükidega kiiret raha teenida. Taavi Veskimägi on pandud juhtima Eleringi, et elektriliinid „huugama“ panna. Heiki Kranich juhib Eesti Lotot ja Meelis Atonen Eesti Posti. Tegu on firmadega, kes munevad riigile kuldmune, aga nüüd äkki tahetakse neist lahti saada. Lõpuks see viib niikaugele, kus maale enam posti ei veetagi, igaüks tulgu oma kirjadele Tartusse või Tallinnasse järele. Loodame, et nii hulluks ikka asjad ei lähe! Mida näiteks valija veel peaks tähele panema viimase aja poliitilistes suundumustes? Muidugi tahetakse jätkata kingituste tegemist kõige rikkamatele, aga need kingitused peame me ühiselt kinni maksma. Nende kingituste all pean silmas kõigepealt kodualusest maamaksust loobumist, millest kortermajade elanikud ei võida midagi, aga elektrihinna tõusuga korjatakse ka neilt raha ära. Teada on, et 1.jaanuarist 2013 tõuseb elektri hind 33-40 protsenti. Valitsus väidab, et nemad ei saa selle suhtes midagi teha. Saaksid küll – nad võiksid vähendada käibemaksu, võrgutasusid jne, aga nad ei kavatse seda teha, sest kellegi arvelt on vaja kodualuse maamaksu vähendamine kinni maksta. Teine kingitus kõige rikkamatele on tulumaksu vähendamine ühe protsendi võrra alates 2015.aastast. Inimesed, kes saavad miinimumpalka, ei võida sellest peaaegu midagi; kõrgepalgalised aga võidavad väga palju. Kolmas kingitus on emapalga järjekindel kasv, mille juures justkui unustatakse, et lasterahad ei ole ligi kümme aastat suurenenud. Emapalga kasvust võidab alla tuhande inimese aastas, ülejäänud aga peavad selle raha kinni maksma. Kuidas otsida väljapääsu sellest olukorrast? Kõigepealt on vaja sidet nende inimestega, kes Eestist lahkuvad. Soovime, et nad meie elu ikka kaasa elaksid. Ära läheb paljuski hakkaja ja protestihimuline rahvas. Osa lööb Eestile tõesti käega. Aga osa paneb ka seda tähele, kuidas Euroopas elatakse ja mille eest seistakse. Nad saavad aru, et meile siin aetakse mingit mulli, et kui halb on astmeline tulumaks jne. Inimesed proovivad omal nahal ära ja oskavad siis järeldusi teha? Tegelikult lahkutakse ju Eestist just nendesse maadesse, kus ongi astmeline tulumaks ja kus toetatakse inimesi sotsiaalselt. Minnakse Soome, Iirimaale ( kus pidi Eesti meedia jutu järgi olema majanduslikult lausa õudne!), Hispaaniasse, mis olevat kokku varisemas. Tavaline korralik tööinimene näeb, et Eestis tal paremat põlve ei ole loota ning läheb minema. Meie tahame, et inimene saaks üle lootusetusest, nagu poleks tal võimalik oma kodumaal midagi muuta. Kodumaal ei saa ju midagi muuta, kui e-valimiste puhul püsib kahtlus, et need ei too kaasa legitiimset valitsust? E-valimiste probleem tulebki rahvusvaheliselt püstitada . Eesti kohtud ei taha sellega tegelda, mis näitab nende sõltuvust e-valimisi ülistavast Reformierakonnast ja selle satelliitidest. Mitte ükski maailma riik peale meie e-valimisi ei rakenda. Ameerika spetsialistid on meile nüüd tõestanud, kui lihtne on e-valimistel manipuleerida. Valimistulemuste võltsimise küsimus on Eestis juba pikka aega olnud aktuaalne. See on lausa avalik saladus, kuidas valimiskomisjoni esimees Sibul tegi juba 1995. aastal valimispettusi, kui seda oli vaja tema lemmikute – parempoolsete – aitamiseks üle parlamendi künnise. Lõpuks kusagilt Ladina-Ameerikast ka „leiti“ vajaminevad mõniteist häält, ainult kes neisse usub. Midagi juhtus ju ka viimaste Riigikogu valimiste häälteelugemisel? Olen veendunud, et ka siis tehti sobi – just Tallinna Lasnamäe ja Narva arvel. Väita, et meie saime valimistel viis korda vähem e-hääli kui reformistid ei kõla tõepäraselt. Ka see, kuidas pärast valimisi e-hääli kiires korras hävitama asuti, on tähelepanuväärne. Sooviti vältida, et keegi saaks kontrollida e-häälte õigsust. Keskerakonnal on alati midagi öelda ka meedia kohta. Kas siin on muutusi paremusele märgata? Siiski tuleb ikka rääkida Eesti meedia kallutatusest. Villu Reiljanil oli õigus, kui ta selle küsimuse püstitas. Mõlema meediagrupi juhid – Hans H. Luik ja Mart Kadastik – sõltuvad parempoolsetest ja on kujundanud oma meediaväljaannetes vastava suhtumise. Mõelge korraks, miks on Riigikogu Keskerakonna fraktsioonis nii palju inimesi, kes kunagi ise töötasid meedias. Aga sellepärast, et neid on meediast välja tõrjutud. Asemele on pandud kuulekad poisid ja tüdrukud, kes ei mõtle oma peaga, vaid lihtsalt täidavad poliitilist käsku. Paljudel neist puuduvad kogemused ja soov oma peaga mõelda, neile on selgeks õpetatud must-valge poliitiline suhtumine asjadesse ja inimestesse ning selle järgi nad ka kirjutavad. Kuidas seda küsimust lahendada? Tasub mõelda, miks on Tallinna Televisiooni ja munitsipaalmeedia tekkimine üleriigilises ja erameedias nii palju raevu tekitanud. Avalikkust kihutatakse üles munitsipaalmeedia vastu, kuigi selle roll meediapildi tasakaalustamisel on ülitähtis. Mina pean Tallinna Televisiooni loomist oma viimaste aastate tähtsamaks saavutuseks linna arengus – kuigi , kui väga täpne olla, algatas TTV idee ju Reformierakond. Nüüd nad küll ütlevad, et tahavad Tallinna Televisiooni kinni panna, aga – seda ainult seniks, kuni nad ise Tallinna võimu juurest eemal on. Võimule tõustes käivitaksid nad selle taas, see on kindel. Tallinna Televisiooni muutumine üleriigiliseks annab lootust ka teistele Eesti piirkondadele, mis praegu on jäetud parempoolse meediaseltskonna psühholoogilise töötluse meelevalda. Mis edasi juhtuma hakkab? Keskerakond peab kestma jääma. Püüame täita ka seda tühikut, mis on jäänud Rahvaliidust. Kui meie seda ei tee, siis ei lähe see kellelegi korda. Mäletate, kui võimas organisatsioon oli Rahvaliidul, neil oli igas vallas oma rühmitus. Ja kui kiiresti see organisatsioon lagunes, kui kaotati silmist partei tegelikud eesmärgid ning asendati need unistustega sellest, kuidas ikkagi kuus inimest saaks Riigikogusse ja mõned ehk ka ministriportfelli ligi. Me peame hoidma Keskerakonna positsioone omavalitsustes, eriti Tallinnas. Liiga palju on kiivust ja pahameelt selle üle, et Tallinn justkui sööb Eesti ära. Tallinnal on väärtus mudelina, mille juurest minna edasi mujale Eestisse. Tallinn suudab kompenseerida hinnatõusu, seda vähemalt vanemale põlvkonnale; suudab hoida käigus ja korras ühistransporti, renoveerida koolimaju ja arendada munitsipaalehitust. See võib olla eeskujuks kogu Eestile ning paneb inimesi küsima Ansipi valitsuselt – miks ei võiks ka meil olla nii nagu Tallinnas? See on väga ebamugav küsimus tänastele valitsejatele Toompeal, sellepärast nad püüavadki nii väga Tallinna pigistada ja meile ebameeldivusi tekitada. Mis võib muuta inimeste meelsust Keskerakonnale lähedasemaks? Meelsust muudab see, kui Eesti inimesed nii Tallinnas kui ka väljaspool saavad aru, et Euroopa ei kadesta meid, vaid vaatab kui veidrat pentsikust kõigi meie parempoolitsevate ideedega, kuidas rikkamaid vaeste arvel aidata ning rahvaga meedias manipuleerida. Keskerakond tuletab seda inimestele kogu aeg meelde!
Küsinud Urmi Reinde
Viimati muudetud: 10.08.2011
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |