Dr Peeter Mardna: Poliitikute jutt on tühi kära, kui lapsi ei sünni

Foto Scanpix 

Keskerakonna volikogust jäi meelde Teie tõsine sõnavõtt Eesti kurbadest tulevikuperspektiividest. Mis pani Teid sõna võtma?

Olen 50 aastat meditsiinis tegutsenud. Meditsiini kättesaadavus meie elanikele ei sõltu sellest, kas meil on üks tipphaigla või kaks tipphaiglat, vaid sellest, kuidas töötab esimese liini arstiabi. Tipphaiglad tegelevad tagajärgedega. Meil on vaja ennetada, et neid tagajärgi ei tekiks.

Praegune arstkonna puudujääk on tingitud Tartu Ülikooli rektori Peeter Tulviste ja haridusminister Jaak Aaviksoo 1994. aastal langetatud otsusest, et vastuvõttu arstiteaduskonda vähendati 210-lt 70 tudengi peale. Nägin ette, mis juhtub kümne aasta pärast, kui sellele mudelile üle läheme. Palusin koos mitme asjatundjaga seda muutust mitte teha.

Tuli välja, et lugupeetud akadeemik ja minister ei osanud arvutada. Nüüd oleme situatsioonis, et meil on tugev arstide puudujääk. Euroopas peetakse normiks 1000 elaniku kohta 3,1 arsti (arvestatakse vaid praktiseerivaid arste). Meil lisati statistikasse kõik, kel oli arstidiplom.

Eestis ei ole arvestatud seda, et Euroopas umbes 75% arstidest on mehed. Meil, vastupidi, on naised. Töötamise aeg meestel ja naistel on ju erinev. Meil, et tagada samasugune arstiabi kättesaadavus, peaks olema 3,3 arsti 1000 elaniku kohta.

Kuidas hindate praegust perearstisüsteemi?

Oli viga, et perearstisüsteem loodi füüsilisest isikust ettevõtjate baasil. Riik ei saa tagada süsteemset abi individuaalse töövõtu ehk FIE korras. Seaduses pole pandud kellelegi kohustust tagada teatud konkreetses piirkonnas arsti esmaabiteenust. Praegu otsitakse näiteks nelja-viide kohta arste, sooviavaldusi aga ei laeku.

Oleksime pidanud kohe üle minema munitsipaal-perearstisüsteemile. Liitusin Keskerakonnaga kolm aastat tagasi tingimusel, et Tallinnasse tehakse munitsipaal-perearstikeskus. Mäletan, et enne seda toimus poolteisetunnine nõupidamine, kus erinevad tervishoiuasutuste juhatajad esitasid kõik põhjusi, miks seda teha ei saa.

„Ma ei taha kuulda, mismoodi seda teha ei saa; ma tahan kahe nädala pärast kuulda, mismoodi see ära tehakse," ütles Edgar Savisaar seepeale.

Tallinnas tehti munitsipaal-perearstikeskus ära, ja nagu ajalugu näitab, see on ennast õigustanud.

Küsimus on selles, kas arstiabi osutamine peab olema äriline ettevõtmine, mis toob kasu selle teenuse osutajale, või see on süsteem, mis tagab Eesti inimestele vastava taseme arstiabi kättesaadavuse. Kui me jätkame FIE-dega, kes täna osutavad arstiabi ja homme „panevad poe kinni", siis me ei suuda arstiabi kättesaadavust väljaspool Tallinna inimestele tagada.

Miks olete Eesti tuleviku suhtes skeptiline?

Valimisplatvormides räägivad poliitikud teisejärgulisi küsimusi, mis on suunatud lühikeses tsüklis toimuvatele asjadele. Tuletan meelde, et praegu on küsimus Eesti riigi ja eesti rahva püsimajäämises.

Rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit väitis hiljuti, et eestlased on üle elanud katkud ning Põhjasõja ja Liivi sõja, et küll elame üle ka praegused muutused.

Ei saa aga võrrelda võrreldamatut. Minevikus ei olnud inimestel sellist liikumisvõimalust ega pereplaneerimise vahendeid. Lapsed olid ainsad, mis võimaldasid talumajapidamist üleval pidada.

Meil on praegu 1,5 last ühe kooselupaari kohta. Iga inimpõlvega väheneb sellest tulenevalt Eestimaal sündinud inimeste arv 25%. Nelja põlve ehk 60-70 aasta pärast on Eestimaal sündinuid vaid umbes 600 000. Ülejäänud, need puuduvad 600 000 inimest tulevad siis Eestisse, ja neid ei huvita, mis on meie kultuur ja identiteet. Kindel on see, et neid 600 000 sissetulijat ei suuda me assimileerida.

Riigi esimene ja ainus ülesanne on seega tagada iive. Emadus ja lastesaamine tuleb panna esikohale, tõsta au sisse. Kui me seda ei tee, siis kolmveerand sajandi pärast Eesti riiki ega eesti rahvust ei ole.

Kas arvate, et poliitikud ei tea, missugune on tegelik olukord?

Ma saan aru, et poliitikud räägivad seda, mis on neile nelja-aastases tsüklis kasulik. Praegu peaks riiklikul tasandil vastu võtma neid otsuseid, mis isiklikult ei anna antud hetkel poolthääli, ent jätavad riigi ja rahva ellu. Aga sellist poliitikust riigimeest meil kahjuks praktiliselt ei ole.

Miks meil sünnib nii vähe lapsi? Kas see tuleneb sellest, et valitsevad ebakindlad majandusolud?

Pigem on küsimus ajakirjanduses. Keda propageeritakse meil ajakirjanduses ja klantspiltidel? Neid edukaid naisi, kellel ei ole last või üliharva on üks laps. Neid naisi tõstetakse ju ajakirjanduses esimesele plaanile. Hedonistliku elu propageerimine on seega peamine põhjus.

Meedia vahendusel võime lugeda taevalikust armastusest, uhketest pulmadest Itaalia veinimõisas ja sellest, et järgmisel aastal kahjuks mindi lahku.

Kuid loomulikult on laps ka kulukas ettevõtmine ja seob liikumisvabadust.

Võib-olla karjäärinaised lihtsalt soovivad jätta sünnitamise oma hilisemasse eluperioodi?

Loodus on seadnud, et naistel on kõige parem lastesaamise iga 20-27 eluaastat. See on aeg, kus geneetilisi ja muid väärarenguid tuleb kõige vähem ette. Praegu on meil ju esimese lapse saamise iga tõusnud naistel 27 aastani ja pisut ülegi. See tähendab, et võimalus saada kaasasündinud häirega laps tõuseb ju kordades.

Kuidas siis suurendada iivet, et me välja ei sureks?

Ühe võimaliku lahendusena toon välja lastetoetusmaksu kehtestamise. Inimestel, kel mingil põhjusel ei ole võimalust rahvastiku kasvu omalt poolt toetada, peaksid toetama neid, kellel on see võimalus olemas. Alustada võiksime seda kasvõi vabatahtlikkuse alusel.

Lastetoetusmaks aitaks kaasa tasuta kooliharidusele, koolilõunatele jne. Inimesel tekiks kindlustunne, et laste üleskasvatamine ei ole üle jõu käiv tegevus. Kui avalikult ja ilusti rääkida, siis paljud inimesed saaksid aru, et lastetoetusmaksu kehtestamine meie ühiskonnas on vajalik.

Sest 20 aasta pärast sel teemal rääkida oleks lootusetult hilja.

Ene-Margit Tiit on ju tark naine. Ma ei saa aru, miks ta ometi katsub meie rahvastiku olukorda näidata roosades värvides? Tegelikult Eestis vaadatakse nimetatud probleemidest mööda ega räägita neist. Makstakse emapalka, ja küsimus on riigis justkui lahendatud. Aga ei ole lahendatud!

Seega, peamine samm olukorra parandamiseks on see, et Eestis tuleb kehtestada lastetoetusmaks ehk lastesolidaarsusmaks. Kui isa läheb perekonna juurest ära, siis riik on kohustatud tagama lapsele rahalise toetuse ja nõudma ise isalt alimendid sisse. Lisaks on tarvis kujundada kõrgemalt tasemelt ideoloogiat, et naise esmane ülesanne pole teha karjääri, vaid see seisneb emaduses.

Kuidas hindate minister Taavi Rõivase tegevust? Kas on õige, et nii kogenematu inimene peab nüüd juhtima tõsist ja vastutusrikast sotsiaalvaldkonda?

Sotsiaalvaldkonda juhtigu isik, kel on vastav eriala ja elukogemus. Peab juhtima inimene, kes nn. kõhutundega tunneb: kui me midagi teeme, mis siis juhtub. Katse-eksituse-meetodil ei saa sotsiaalvaldkonnas asju teha. Arvatakse, et kui midagi paberile kirja pannakse, siis see hakkabki kohe reaalses elus toimima. Selline arvamine on suurim viga praegu.

Olete geidest rääkides varasemalt palju tähelepanu saanud. Kas sooviksite sel teemal midagi juurde lisada?

Jumal programmeeris omasooiharuse inimkonda sisse, sest ta nägi ülerahvastumist. Ta tegi ainult ühe väikese vea - nendes riikides, kus alarahvastumine on probleem, on see aktsepteeritud ja normaalne eluviis. Nendes riikides, kus on probleem ülerahvastumisega, on see eluviis surmanuhtlusega karistatav. Jumal tegi siin vea...

Meedias propageeritavate valede kaudu on meie noorte toitumisharjumused untsu keeratud. On kurb vaadata, kuidas noored fosfaadirikka Coca-Cola ning kahjulikke rasvu täis tuubitud hamburgerite ja pitsadega oma tervist rikuvad. Mis neist noortest saab?

See on eelkõige vesi hambaravi veskile. Põhjamaades kehtestati näiteks magusamaks. On oluline, et kujundaksime koolitoidu kaudu noorsoos välja tervisliku toitumise tava. Laps peaks koolitoiduks saama täisväärtuslikku toitu, mida ta vajab. Näiteks Tartu maksab riikliku koolitoidu söögikorrale juurde 15 senti, Tallinn aga 37 senti.

Juurviljatoitude tegemine võtab mitu korda rohkem aega kui singiga makaroniroa valmistamine. Ometi peaks lapsevanem juurviljatoitude jaoks aja leidma, sest sellest sõltub tema lapse tervis.

Kas uus põlvkond poliitikuid asub Eesti elu uueks looma?

Ma ei usu eriti poliitikupõlvkondade vahetusse. Praegu kasvatatakse üles poliitikute põlvkonda, kes erialaselt ei ole mitte keegi. Kes midagi muud ei oskagi teha, kui ainult poliitilisel areenil kembelda.

Mida teha, et poliitikute maine paraneks?

Kõik sõltub isiklikust eeskujust. Kui poliitik suudaks esiplaanile sättida riigi ja kodanike heaolu ning selle eest võitlemise pikemas perspektiivis, siis see suudaks olukorda parandada. On kahetsusväärne, et Toompea ja Tallinna suhted on destruktiivsed. Kus peaminister Andrus Ansip ütleb, et ta ei lähe Tallinna linnapead Edgar Savisaart tervitama Lühikese jala värava juurde, sest Savisaar talle ei meeldi. Inimene võib ju seltskondlikult meeldida või mitte meeldida, aga ametiülesannete täitmise juures peab korrektselt suutma kommunikeeruda.

Arst ei saa ju öelda, kas talle patsient meeldib või mitte. Et kui ei meeldi, siis „minge minema, ma teiega ei tegele". Arsti juures on nii nagu saunas: me ravime inimest, me ei ravi ametit ega ideoloogiat.

Poliitikud peavad täpselt samuti leidma koostöö. Ükskõik milline ettepanek Tallinna poolt tuleb, kogu aeg on valitsuse poolt vastuseks ei. Tegelikult kogu see riik ju elab Tallinna kulul ja meie pealinn on suur generaator. Miks ei saa siis riik pealinnaga koostööd teha?

Samas: eks konfliktis ole ikka kaks osapoolt, ja ei saa öelda, et ainult üks pool on süüdi.

Keskerakonna kandidaati Tallinnas Nõmmel

intervjueeris

INDREK VEISERIK

Ene-Margit Tiit: Väljasuremise ennustamine ei suurenda sündimust

„Rahvastikuprognooside tegemiseks kasutatakse aina peenemaid meetodeid ja vastavalt sellele on ka nende täpsus paranenud. Kuid endiselt ei saa ühegi prognoosi puhul täie kindlusega öelda, et just nii lähebki. Näiteks seda, et 30 aastat tagasi tehtud prognoosi järgi, milles lähtuti toonasest olukorrast, läheneks praegu Eesti rahvaarv kahele miljonile ja eestlaste osakaal rahvastikus oleks vähenenud 50%-ni," kirjutas rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit 18. septembril Eesti Päevalehes.

[esiküljefoto allkiri]

„Eesti riigi esimene ja ainus ülesanne on tagada iive. Emadus ja lastesaamine tuleb panna esikohale, tõsta au sisse. Kui me seda ei tee, siis kolmveerand sajandi pärast oma riiki ega eesti rahvust ei ole," ütles Kesknädalale dr Peeter Mardna. Loe lk 4-5.

[fotoallkiri]

EMADUS AU SISSE: Loodus on seadnud, et naistel on kõige parem lastesaamise iga 20-27 eluaastat. Praegu on Eestis aga esimese lapse saamise iga tõusnud naistel 27 aastani ja pisut ülegi. Peeter Mardna sõnul on tarvis kujundada kõrgemalt tasemelt ideoloogiat, et naise esmane ülesanne pole teha karjääri, vaid see seisneb emaduses.

Jaga |