Kui vana on vana?

MALLE SALUPERE,      31. mai 2006


Nooremaid peame noorteks, vanemaid vanadeks, iseennast muutumatuks

Mida nooremad arvajad, seda enam läheb neile korda Arnold Rüütli vanus. Isegi muidu arukas ja tasakaalukas peaminister ei suutnud hoiduda inetust presidendi "mahakandmise" katsest. Aga eks te proovige 61-aastast Peeter Tulvistet vanuriks nimetada!

Kes poleks teismelisena pidanud muldvanaks ning mõttetuks kõiki täiskasvanuid, aga viiekümnele lähenedes pole keegi veel valmis ise kirstu kobima. Üks töökaaslane tegi oma juubelipeol terase tähelepaneku, et me kanname oma nullpunkti kaasas: alati peame endast nooremaid noorteks ja vanemaid vanadeks, aga iseennast muutumatuks.

Meil on liiga palju noori ja ilusaid trüginud rahvale „õigeid" suhtumisi ja mõtlemist õpetama, kusjuures nad on veendunud oma ilmeksimatuses ja igaveses nooruses. See, et maailmas austatakse vanu ja väärikaid inimesi ning isegi valitakse neid riigijuhtideks, tekitab seesugustes noortes õudust, eriti kui selgub, et vanad ei ole nööritõmbajate ega ajakirjanduse hampelmannid.

Mille poolest erineb meie noorte shokiteraapia harrastajate loogika Robespierre'i, Stalini või Pol Pothi mõtlemisest, kes uskusid, et kogu ühiskonna tulevase õnne nimel tuleb osa kaasaegseid ohverdada? Alates Laari valitsustest on samuti arvatud, et suurte sihtide nimel ei tohi millestki (ega kellestki) kahju olla. Võib-olla on igasuguste revolutsionääride lubatud õnnelik ja helge tulevik isegi peibutavam, kui praegune meeletu kuldvasika (=raha) ümber tantsimine ehk üldise majandusedu ideaal, mille kohta juba Lennart Meri avalikult tunnistas, et see on saavutatud kõige nõrgemate arvel.

Taliolümpia avanud Itaalia president valiti ametisse 81-aastaselt ja saab varsti 90. Sama vanalt läks erru Saksamaa Liitvabariigi tegusaim kantsler Konrad Adenauer, kes jäädvustas end ajalukku 86-aastaselt tehtud otsustega. Neile, kes ilguvad meie presidendi vanuse üle, võiks meenutada, et Leedu president on temast vanem ja peaminister vaid veidi noorem. Algirdas Brazauskas on pealegi presidendi või peaministrina Leedut juhtinud taasiseseisvumisest alates ja see, et ta oli Leedu kompartei peasekretär, pole talle ei kodu-ega välismaises suhtluses takistusi tekitanud. Hulk "endisi" on võimul ka muudes idabloki riikides. Sallimatus pole enam popp. Popiks on aga saanud vasakpoolsus – meenutame äsjaseid valimisi Itaalias või „skandaalseid" presidente Lõuna-Ameerikas.

Me oleme taas jõudnud ankeediajastusse, kus mitte inimese võimed ega isikuomadused ei määra tema sobilikkust mingisse ametisse, vaid seda teevad parteiline kuuluvus/mittekuuluvus, ammused väljaütlemised, rahvuslik päritolu, sugulaste-lähikondlaste elulood jne.
Mida nooremad arvajad, seda enam läheb neile korda Arnold Rüütli vanus. Isegi meie muidu arukas ja tasakaalukas peaminister ei suutnud hoiduda inetust mahakandmiskatsest. Maailmas ja siinsamas Eestis on hulgaliselt näiteid hea tervise ja erksa mõtlemisega loome- ja teoinimestest, kes on ületanud 80. eluaasta piiri. Neid ei hakka siinkohal loetlema, aga eriti hea näide on hiljuti Terevisioonis usutletud 95-aastane reibas härrasmees, kes taaskäivitab EW-s tema enda poolt alustatud eskimojäätise tootmist.
Üldse võiks meie ajakirjanduski rohkem tegelda sisuliste küsimustega, kui vanuse määramisega, sest pole mingit vajadust ükskõik keda mainides alati tema vanust märkida. Selles suhtes on mehed isegi tundlikumad kui naised. Eks te proovige Peeter Tulvistet (61) vanuriks nimetada. Aga liiklusõnnetusse sattunuid nimetatakse meil just nii.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)