Väikeriik peab elama targalt

Telekaadrid Vahemerelt tuletavad meelde eelmise sajandi neljakümnendaid, kui paadipõgenikud Rootsi pagesid.

 Kätte on jõudnud aeg, mil meie peame vastu võtma surma eest põgenejaid, kuigi ise oleme vaid paarkümmend aastat tagasi üle elanud külma sõja. Me alles ehitame oma riiki, selle majandust, alles õpime elama kapitalismi tingimustes. Meie koorem on veel „mäkke jõudmata”, kui juba lisanduvad koormale uued kohustused, üleelamised, riskid ja kohanemised.

 Olen pikka aega tahtnud teada saada, mis põhjustel tekivad rasked olukorrad. Ja need põhjused on olemas. Kindlasti pole need väga selged ning kindlasti tegutsevad riigid ja rahvad ainult oma huve ja kasusid taga nõudes, selle nimel pingutades ja ümbruskonda mõjutades. Kust muidu on tulnud termin „mõjusfäärid”, püüd neid sfääre üha ümber jagada.

Ja see jagamine käib nii enne sõdu ja pärast sõdu kui ka rahuajal. Kui maakera põhjapoolel on püsinud rahu, siis Lähis-Idas täristatakse relvi ja aetakse taga kellegi huve. Kõike seda nimetatakse poliitikaks. Suurriikide huvid ristuvad mõõkadega, tekitavad kaost tsiviilelanike hulgas, sandistades ja vigastades rahulikke elanikke, lapsi ja eakaid.

 Lähis-Ida konfliktides (Iraak, Afganistan, Liibanon, Iraan, Süüria jt) kannatavad sealsed rahvad ja nende tulevikuväljavaade on ebastabiilne. Miljonid inimesed on demokraatia importimisest ärevile aetud suurriikide omakasu taotlevates vallutustes, kus võimu kehtestatakse nii relva kui ka rahaga.

Nüüd otsivad inimesed pelgupaika Euroopas. Aga miks mitte Ameerikas – seal, kust on alguse saanud „demokraatiataimed“, mida tahetakse Lähis-Idas üles kasvatada, et seeläbi ise rikastuda ja valitseda?

 Rändeprobleeme peavad aga lahendama naaberriigid, ennekõike Euroopa, kelle õlule veeretatakse pagulaste ümberasustamine. Sellised võtted vähendavad Euroopa konkurentsivõimet maailmaturul. Ameerika on oskuslikult kindlustanud end valitsejana. Üle ookeanide sõjalisi väljasõite tehes on hea külvata segadust demokraatia sildi all. Tahad või ei taha, aga möödunud sajandi Hiroshima ja Nagasaki abil rusika näitamine, sõjad Koreas ja Vietnamis on USA mõjuvõimu kindlustanud ja võimendanud, kuigi see suurriik on teistele võlgu triljoneid. Nõukogude Liit importis kommunismi ideaale, kuid tegelikult suurendas vaid oma mõjusfääre (Kuuba, Hiina jt).

 Mida meie siit järeldame või õpime? Teadvustame fakte! Aga elama peame väikeriigina targalt, ettevaatlikult, läbimõeldult ja oskuslikult pooli valides. Võib-olla üldse mitte valides, sest klassik Jaan Kross on meie ajaloo kohta öelnud: „Vabastajad vabastavad vabastajatest.”

Arvestame siis koduse suurmehe sügava tõdemusega, mis sõnastab kogu maailma tegelikkuse. Vallutajad rüütavad end heategijatena vabastajateks, vabastades meid ainult eelmistest vallutajatest.

Graafiliselt on seda hästi kujutanud Eduard Viiralt oma „Põrgus”.

KESKMÕTE: Vallutajad rüütavad end heategijatena vabastajateks, vabastades meid ainult eelmistest vallutajatest.

MAIE NIIT, Otepää ettevõtja

Jaga |