Tshetsheenia hunt Dzhohhar

VALTER TOOTS,      04. juuli 2007


10. osa

See oli teisel või kolmandal Dudajevi Tartu-aastal, kui suvisel puhkusteajal loovutasin oma korteri Uues tänavas Dzhohharile terveks nädalaks. Talle tulid külla kolleegid kuulsast Moskvamaa lenduritelinnast Zhukovskist. Kindral selgitas, et ei taha oma sõpru garnisonihotelli viia ohvitserkonna ja sõdurite silma alla, vaid tahaks olla sõpradega vabamalt, sest see pole neil ametisõit.

Kasvatusteaduse aluseid olin kuulnud oma õpetajast õelt veel tema õpinguteaastatel Karlovas Salme tänava seminaris. Mõistsin olukorda ja andsingi Dudajevile korterivõtmed. Ja ehkki hiljem oli korteris üks kausstugitool kolme jalaga, ei teinud see meelehärmi. Aga mitte selle korterilooga pole seotud too must lugu.

Dzhohhar ei külastanud mind mitte üksnes linnas, vaid ka maal. Minu pool maal käis ta ainult suvel. Meie suhtluste viimastel aastatel sagedamini, eriti aga enne kodumaale naasmist. Seda sellepärast, et minu maakodus seisis Dzhohharile kuuluv auto. See polnud tavaline auto. Praegu on meil mõnelgi edukal ärimehest spekulandil nö. tagasihoidlikud liiklusvahendid, milles peale raadiote-telerite ja sidesüsteemide-arvutite on ühtedeks tähtsamateks sisustuselementideks külmkapp ja baar. Kindral oli neist asjadest kenasti kuulnud ja otsustanud oma unistuse ellu viia. Sõjaväe maastikuauto GAZ 63 baasil sai see mõte realiseeritud. Sõidukil oli tehnoabiauto üldilme, ent sees olid istmed, kokkukäivad lauad, magamisvõimalus ja muidugi baar. Auto sisemust ehtimas ja viimistlemas käis minu kindral peamiselt õhtuti, tehes seda üsna sageli. Tavaliselt olid tal kaasas dekoratiivliistud, uste käepidemed, pudelilaekad jm. Ehitatav auto seisis kindrali soovil tagasihoidlikumas kohas, mitte avaõues. Kuid kindral jättis sinna oma musta "Volga", millel lisaks tavalisele ilutsesid operatiivside-antennid, kokku kolm, mis nägi välja üsna imposantselt. Algul ei pööranud minagi sellele erilist tähelepanu. Seisab üks must auto, ja või see tänapäeval siis nii suur erakordsus on. Ent ilmnes, et oli. Aruandeid minult, tõsi, ei nõutud. Käisid-olid siin vahel linnapea, mõned aseministrid, kellega olime heades suhetes. Käis ka ühe suure ehitusmaterjalikombinaadi direktor. Ent siiski episoodiliselt.

Nüüd aga järsku seisis peaaegu ülepäeviti toimetaja maakodus must antennitatud "Volga". Inimesi ei olnud näha, auto seisis tundide viisi. Küllap siin, kolkakülas, tehakse mingeid salaplaane? Oli ju väitluste-võitluste aeg. Küllap töötatakse välja isamaalaste kalli, taevast kukkunud välismaise paljundustehnika, kaamerate ja kuvarite eksproprieerimise plaane... Võib-olla isegi muinsuskaitsjate ja roheliste Siberisse-saatmist...

Meie aga käisime Dzhohhariga minu soome saunas mõnulemas, kurje kahtlusi aimamata. Ehkki mu hea tuttav Peeter jokkispäi rongilt koju minnes päris: mis saadet "Nadezhda" täna õhtul pakub? See oli humoorikas viide Keilas saateid alustanud Interrinde raadiojaamale. Meie aga ajasime saunas tavalist meestejuttu, vahel juhtusid ette ka tõsisemad teemad sellest, mis nähtud või kuuldud.

Augusti algul, ühel päikesepaistelisel päeval, tuli ema minu juurde aeda, kus ma midagi tegin, ja ütles, et "Edasi" toimetuse auto on värava taga. Tulin õue vaatama ja uudistama, et miks nad siis sisse ei tule. Auto seisis naabrite teepoolel ning selles ei olnud ühtegi hinge. Meie kuuri taga võttis kombainer, kunagine koolivend Tambet Kärner esimest rukist. Tegin järelduse, et ajakirjanikud-fotograafid jahivad teda. Ja ei teinud sellest erilist numbrit – tavaline lehetöö. Ema kooris õues kartuleid, mina läksin tagasi oma töö juurde. Hiljem ema ütles, et oli pildistatud meie õue ja teda. Mis seal siis ikka, kolleegid, tuttavad inimesed, pärast annavad pildigi!

(järgneb)



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)