Seitsme venna koolitee, IV osa

Alustame Euroopa lähiminevikust. 9. mail tähistatakse kõigis Euroopa Liidu maades Euroopa päeva. See sai alguse Prantsusmaa valitsuses Jean Monnet' ettepanekul tehtud avaldusest hakata piiriäärse Saarimaa ettevõtteid haldama koos Saksamaaga ühiselt. Aasta hiljem sündis Euroopa Söe- ja Teraseühendus, mida peetakse tänase Euroopa Liidu algrakuks. Samm-sammult jõuti sõdadest räsitud kontinendil tõdemuseni, et parimaks rahu garantiiks on majanduslik koostöö. Praeguse vormi sai Euroopa Liit Maastrichti lepinguga 1. novembril 1993. Kolm Euroopa neutraalset maad – Rootsi, Austria ja Soome –  liitusid pärast nõuandvat referendumit EL-iga 1. jaanuaril 1995.

Soomes algas liitumisprotsess laia ja pika ühiskondliku diskussiooniga 1991. aasta sügisel ja järgmise aasta talvel. Märtsis 1992 andis valitsus, tuginedes  parlamendi selgele toetusele, Brüsselisse vastava palve. Aasta pärast algasid läbirääkimised, millega veidi hiljem liitus ka Norra. 16. oktoobril 1994 korraldati Soomes nõuandev referendum, kus 56,9% osavõtnutest andis poolthääle. Lõpliku otsuse tegi parlament 18. novembril 1994.

Norra ei jätkanud ühinemisläbirääkimisi, sest  norralaste enamus hääletas liitumise vastu.

Veel 80-ndate lõpul ei tahtnud Soome juhtkond siduda oma maad ühendusega, mida Nõukogude Liit pidas enda vastu suunatuks. Esimene Euroopa Liidu komissar Erkki Liikanen – praegune Soome Panga president – kirjutas veel 1990. aasta septembris oma päevikusse: „Niikaua kui Euroopas on vastasseis, ei või Soome end siduda mingi ülirahvusliku organi otsustega, mis asetaksid meid tahtmatult Nõukogude Liidu vastu.“

Soomes on pärast liitumist palju arutletud, kas tollal teati piisavalt kõigist võimalikest järelmitest. Osa inimesi on seisukohal, et otsustajad teadsid vahetutest järelmitest üsnagi rahuldavalt, ent pikemas perspektiivis küllaltki vähe. Osale tundus, et Soome on vastu võtnud vaid üldised kohustused ja otsustab oma suhtumise liidu ettevõtmistesse lõplikult kunagi hiljem. Tegelikult oli asi nii, et iga otsuse tegemises ning sellele eelnenud arutelus osalenud ministrid, parlamendisaadikud ja kõrged riigiametnikud teadsid selgesti, millist otsust oldi tegemas. Soome taotles liikmestaatust. Kõik otsustajad teadsid, milliseid õigusi ja kohustusi see Soomele asetab.

9. jaanuaril 1992 (kaks kuud enne liitumispalve viimist Brüsselisse) andis peaminister Esko Aho parlamendile pika raporti liitumise võimalikest tagajärgedest Soomele. Selles öeldi soome rahvale ausalt ja otsekoheselt õige olulisi asju. Tsiteerin mõningaid:

„Liitumine mõjutab Soome õiguskorraldust ja poliitilist otsustussüsteemi laiemalt kui ükski varasem rahvusvaheline otsus“;

„Liikmena Soome osaleb kõigil tasanditel ühisotsuste tegemisel“;

„Soome teadvustab, et EL-ile siirdub otsustusõigus seadusandluses,  et parlamendi positsioon muutub“; „Majanduses tulevad suurimad väljakutsed põllumajanduses ning toiduaineteketis. Soome on osa ühenduse majandusregistrist, kus kehtib ühtne tolli- ja kaubanduspoliitika“.

Rõhutati, et rahvuslikud pürgimused saavad tugevama väljundi, Soome tähendus muile liikmesmaile kasvab. Ent samas ei jäetud rääkimata, et liikmeksolek piirab rahvuslikku tegevusvabadust. Eriti selgesti rõhutas peaminister, et riigi kaitsevastutus jääb ka edasi Soomele endale.

Suur küsimus – raha, euro – on oluline osa Soome kohustustest, mida liitumine kaasa toob. Hiljem rõhutati, et alles kolmandal etapil läheb Soome üle eurorahale.

Enne referendumit  jagati igasse Soome perre koos hääletussedeliga ka Riiginõukogu infoleht, mille tekst oli valitsuse täisistungil vastu võetud.

Sellest hoolimata ei teadnud kõik soomlased liitumise järelmitest. Järgnenud uuringud on kinnitanud, et hääletajate enamus põhjendas oma positiivset suhtumist liitumisest tuleneva kohese kasuga, turvapürgimustega, stabiilsusega, odavama toidukorviga.

Muide, Rootsi kirjutas oma liitumislepingusse euroraha puudutava reservatsiooni. Aga see oli vaid Rootsi valitsuse ühepoolne avaldus, mis pole juriidiliselt pädev. Samas on tõdetud, et ühtki liikmesmaad ei sunnita üle minema eurorahale. Mitmed vanad liikmed polegi seda teinud ega kavatse seda ka lähiaastatel. Oma rahast loobumine on ju suur rahvuse ja riigi sõltumatuse ning identiteedi küsimus.

On veel üks probleem – EL-ist väljaastumine. Selles pole täit selgust, kuna pole tõsist pretsedenti. Tõsi, üks nagu oleks. Autonoomne Gröönimaa on EL-ist välja astunud. Seda ähvardas teha ka Austria ebaõnnestunud ELi-boikoti järel.

Vormiliselt peaks väljaastumine toimuma kõigi liikmesmaade üksmeelse otsusega. Praktiliselt on see ütlemata keeruline, kuna siis peaks selline riik sõlmima kogu maailma maadega arutul hulgal uusi lepinguid, mille põhjal oma suhteid reguleerida.

Suurim ja kõige keerulisem probleem selles riikide ühenduses on olnud ja on põllumajanduspoliitika. Kõikidel riikidel on erinevad stardipositsioonid, arenguliinid, tootjahuvid.

On tõdetud, et enamikus EL-i maadest on põllumajandus majanduslikult miinuses ja võib jätkuda vaid ühenduse toel. Ühine põllumajanduspoliitika on viinud üheltpoolt massiivse ületoodanguni. See toimetatakse ühenduse toel mujale maailma. Kogu ühenduse eelarvest neelab suhteliselt kõige suurema osa põllumajandustoetus. Kõik ühenduse kriitikud on seisukohal, et majanduslikult mittetasuvaid põllumajandusharusid pole tarvis toetada.

EL-i praeguse põllumajanduspoliitika toetajad jälle leiavad, et põllumajandusel ja maaelul on muidki tähtsaid rolle ühiskonnas kui pelgalt toidutootmine. Järsud muudatused jätaksid Euroopa heitliku maailma toiduturu sõltuvusse. Nenditakse, et ülemäärane urbaniseerumine on ohtlik riigi püsimisele, kuna põllumees on elava ja toimiva maaelu selgroog ning välistab maa tühjenemise ja rahva  väljasuremise. Nenditakse põllumajanduse eripära, mistõttu siin täiesti vaba turumajanduslik konkurents mõjuks hävitavalt.

Ühtse põllumajanduspoliitika peamised realiseerimispõhimõtted on ühtne turg, oma toodete soosimine sellel turul ning liikmesmaade ühine rahastamine juhtimis- ja kindlustusfondide kaudu.

Maaelu elavdamiseks ja stabiliseerimiseks on viimastel aastatel tulnud uued huvitavad toetusliigid. Näiteks noore põllumehe starditoetus, põllumeeste ühistegevuse toetus, põllumajandustoodete arendamis- ja turustustoetus.

Järgneb...

ENN ANUPÕLD

Jaga |