Toetame oma põllumehi!

Õnnetuseks liigub riigieelarve põllumeeste toetuste poolest hoopis kahanevas suunas. Mida see kõik meie põllumajandusele tähendab?

Põllumajandus ei ole tänase riigivalitsuse prioriteet

Teised riigid tahavad ja jõuavad maksta lisatoetusi, mistõttu sealsed põllumehed suudavad ka odavamalt toota. Meie kaupmees toob kauba kaupluseriiulitele ikka ju sealt, kus odavam.

 Nii tekibki olukord, kus meie põllumees ei suuda võõramaise toodanguga võistelda, ja Eesti poelettidel võib hakata senisest enam nägema Läti, Leedu, Poola, Hollandi jt liiduriikide põllumajanduskaupa.

Ka Eesti peab oma põllumehi toetama

Maamehi kimbutavad teisedki mured. Augustis kehtestas Vene Föderatsioon impordikeelu meie toidukaupadele. Otsus sündis poliitiliste mängude tulemusena, mille tagajärjel kadus meie jaoks Venemaa turg. See andis eelkõige piimatootjatele suure hoobi, mille leevendamiseks ei ole riik valmis piisavalt panustama.

 Väliskaubandusminister Anne Sulling räägib, et valitsus aitab otsida uusi riike, kuhu oma toodangut eksportida. Siiani neid alternatiivturge leitud pole.

 Samas on teada, et uue ekspordituru leidmisega võib minna vähemalt aasta. Piimatootjad peavad aga suutma seni end ära majandada. Võib-olla suuremad ettevõtjad suudavadki aastakese vana rasva peal vastu pidada, väiksemad aga mitte. Riik peaks täna pakkuma erinevaid lahendusi ja nägema riigieelarves ette põllumeeste täiendavat toetamist.

 Keegi ei soovi, et korduks rohkem kui kümne aasta tagune olukord, kus Vene kriisi tõttu olid põllumehed sunnitud ligi 30 000 lüpsilehma tapamajja viima. See jättis mõru maitse suhu aastateks, sest lehmad võib hävitada ühe päevaga, kuid uue noorkarja üleskasvatamine on aastatepikkune töö ja vaev. Kas tõesti ei ole tänane riigivalitsus suuteline õppima eelmises kriisis tehtud vigadest?

Seakatku ohjeldamisel oleme lõunanaabritest maas

Sügiskuul sai ametliku kinnituse fakt, et meilegi on jõudnud ülimalt nakkav viirushaigus – Aafrika seakatk. Tänaseks on see Valga- ja Viljandimaalt juba Ida-Virumaale kandunud. Eestisse tuli seakatk suure tõenäosusega just Põhja-Läti metssigade kaudu.

 Seisame silmitsi tõsise probleemiga, kuidas peatada ohtliku tõve levik. Seakasvatajad elavad kui tulistel sütel. Ettevõtjad ja talunikud teevad oma kulu ja kirjadega kõikvõimalikku ennetustööd, et seakatk nende sigalatesse ei jõuaks. Jahimehedki mõtlevad, kuidas metssigade seas piirata haiguse levi.

 Kahjuks jätab valitsus endast üha enam mulje nagu nemad peaksidki olema vaid pealtvaatajad.

 Põllumajandusminister Ivari Padar võiks võtta eeskuju just Lätist ja Leedust, kes piiravad seakatku levikut tunduvalt kindlakäelisemalt. Muide, 20. sajandi keskel möllas Hispaanias ja Portugalis samalaadne katk, mille kadumine võttis aega 20 aastat! Et see siinmail nii kaua ei kestaks, on riigil just täna vaja intensiivsemalt tegelda ennetus- ja teavitustööga.

Rõivas suudab vaid põllumajandustoetusi vastandada lastetoetustega

Põllumajandust, eriti viimastel kuudel, on tabanud üks mure teise järel. Seetõttu on eriti kummastav kuulda Taavi Rõivase valitsuselt, et põllumehi on võimalik toetada ainult lastetoetuste arvelt.

 See on labane demagoogia. Tegelikkuses ei vasta see tõele ning selline täiesti põhjendamatu vastandamine on ebaeetiline ja selgelt vale. Kui ikka Reformierakonnal ja sotsiaaldemokraatidel oleks tõeline tahe aidata nii lapsi kui ka põllumehi, leitaks raha nii lastetoetusteks kui ka põllumeeste jaoks.

[esiletõste] Keegi ei soovi, et korduks olukord, kus Vene kriisi tõttu olid põllumehed sunnitud ligi 30 000 lüpsilehma tapamajja viima. See jättis mõru maitse suhu aastateks, sest lehmad võib hävitada ühe päevaga, kuid uue noorkarja üleskasvatamine on aastatepikkune töö.

SIRET KOTKA, Riigikogu maaelukomisjoni liige, Keskerakond

Jaga |