Raamatu "Peaminister" 13. osa

24. august 2005


Rõzhkov elas nende koostöö ajal läbi palju ebameeldivusi, aga ta arvas, et sellega ta justkui tasub Gorbatshovile teenete eest. Iseasi, kui maksad omast taskust, aga Rõzhkov tasus paljuski ustavusega mitte üritusele, vaid inimesele. Selle eest ei pääse kuhugi. Ma arvan, et Gorbatshov oli tema vastu väga tänamatu. Aga see oli talle nii iseloomulik.
Rõzhkov ei teadnud üldse, et ta ametist kõrvaldatakse. Gorbatshov helistas talle autosse, küsis, kus ta on ja kuhu sõidab. Rõzhkov vastas, et sõidab parajasti Kalinini prospektil, on teel Kremlisse ja peab seal läbi viima ühe nõupidamise. Ma ei tea täpselt, millise nõupidamise, aga see oli midagi olulist. Sellepeale vastas Gorbatshov, et sul pole vaja sõita. Pidasime siin nõu ja otsustasime, et sul oleks parem erru minna. Rõzhkovile oli see ootamatu, sisuliselt shokk, ja Kremli asemel sattus ta infarktiga haiglasse.
Kes võttis vastu otsuse ja kellega Gorbatshov nõu pidas, seda võin ma ainult aimata. Tean, et paljusid selliseid asju arutas ta enne Raissa Maksimovnaga. Võib-olla kellegagi veel.
Ilmselt põhjustas valitsusjuhi vahetuse see, et Rõzhkov oli söandanud Gorbatshovile rahulolematust näidata. Oma osa oli ka ülemnõukogus seoses 1991. aasta plaani ja eelarvega tekkinud konfliktil. Gorbatshov oleks võinud ülemnõukogus Rõzhkovi toetada ja aidata kaasa eelarve läbiviimisele. Presidendil oli selleks küllalt palju hoobasid, aga ta ei teinud seda. Pigem vaatas Gorbatshov teadlikult pealt, kuidas Rõzhkovi ülemnõukogus pekstakse. Midagi ta ette ei võtnud. Muidugi ei parandanud selline käitumine Gorbatshovi ja Rõzhkovi suhteid.
Kogunes ka teisi vastuolusid. Näiteks kui Gorbatshov leppis Helmut Kohliga kokku meie vägede lahkumise Saksamaalt, siis majandusküsimusi ta ei käsitlenud. Veelgi enam, ta ütles nii: „Mina leppisin oma küsimused kokku, nüüd minge teie ja rääkige oma asjad läbi." Sakslased ju tegelikult ei finantseerinud meie vägede väljavedu, vaid andsid meile krediite, mida nüüd on vaja hakata tagasi maksma. Ma ei räägi sellest, et isegi need krediidid ei katnud kõiki väljaminekuid, mis tehti vägede ümberpaigutamiseks. Tehnika, mis siia tagasi tuli, ladustati ju põllule, sõdurid ja ohvitserid aga pidid elama telkides.
Sõjaväelinnakuid, mida hakati ehitama, ehitati veel mitu aastat. See kõik oli valitsuse vastutada. Gorbatshov aga rääkis, et poliitilised küsimused on nemad kõik ära lahendanud, lihtsalt valitsus ei saa majandusküsimustega hakkama."

Pavlov oli ilmselt valmis etendama ka patuoina rolli, aga ta soovis isegi sellisel juhul olla meeskonnas võrdväärne mängija, mitte lihtsalt presidendi kuulekas käsutäitja. 1991. aastal kurtis ta mulle korduvalt, et Gorbatshov muudab aina poliitilist kurssi, seda oma lähimatelegi kaastöötajatele selgitamata. Kui mais algasid keskvõimu kõnelused liiduvabariikide juhtidega ehk nn Novo-Ogarjovo protsess, mille keskmes olid Gorbatshovi kohtumised Jeltsini ja Nazarbajeviga, siis ütles Pavlov mulle südametäiega: „Hea küll, kui ta tahab minna järjekordsele valsituurile liiduvabariikidega, siis tehku seda, aga öelgu meile, et ta seda teeb."
Gorbatshovi poliitika heitlikkus häiris teda tõsiselt. Kui näiteks Londonis toimus Gorbatshovi kohtumine lääne suurriikide ühenduse G-7 juhtidega, siis tunnistas valitsusjuht mulle, et ta ei tea, millest president kavatseb seal rääkida. „Ja kui ta tagasi tuleb, siis ma ei tea, mis tulemusi Londoni kohtumine talle andis." See, mida Pavlov kirjeldas, oli iseloomulik Gorbatshovi stiilile üldse. Minu meelest suhtus ta kõigisse oma lähikondlastesse samamoodi. Ka Jakovlev ja Bakatin kurtsid, et nad on infosulus.
Gorbatshovi ja Pavlovi konflikti süvendasid vaidlused juhtkonnas seoses N Liidu positsioonide ettevalmistamisega G-7 Londoni nõupidamiseks.
Vladimir Krjutshkov: „Gorbatshov ei tahtnud pühendada Julgeolekunõukogu oma ettekande sisusse seitsmiku nõupidamisel Londonis. Pavlov soovitas teha panuse Euroopa riikidele, mitte lähenemisele USAga. Gorbatshovil olid illusioonid USA suhtes. Ta arvas, et ainult USA suund võimaldab lahendada meie majandusprobleeme. Primakov ja Bakatin toetasid sellel istungil Pavlovi positsiooni."

Krjutshkov märkis sellel nõupidamisel, et tema andmetel „seitsmiku nõupidamine meile mingeid konkreetseid resultaate ei anna, krediite me ei saa". Tal oli õigus.
Andrei Gratshov: „Kui N Liidu liider sõitis 1991. aasta mais Londonisse G7 nõupidamisele palumaks majandusabi, oli suhtumine temasse nagu abipalujasse kunagi – viisakas, ent jahe."

Viimased väited vastasid ka tõele. Lääneriigid suhtusid ettevaatlikult Gorbatshovi hoiatustesse tagurluse võimalikust pealetungist ja pidasid seda kavalaks võtteks, kuidas avada lääne rahakotiraudu.
Jevgeni Primakov: „Kõik kiitsid Gorbatshovi, kuid tõsist jutuajamist N Liidu laiaulatuslikust majanduslikust toetamisest ei olnud, ja kõige järgi otsustades seda ka ei kavatsetud."

Pavlovile tundus ebamugav, et ta pidi tegema poliitilisi valikuid, milleks polnud valmistunud. Ta täitis poliitilist ametikohta, kuid paraku ei olnud tema taga mingit poliitilist jõudu. Ei parlamendi enamust ega isegi mitte parlamendi vähemust. Tal oli vaid presidendi toetus – niikauaks, kui seda jätkus. Nähes, et president temast distantseerub ja tal ei õnnestu spetsialistina oma otsuseid ellu viia, hakkas ta otsima toetust ülemnõukogu erinevatest rühmitustest. Demokraatidega end siduda oli keeruline, sest demokraatide liider oli sel ajal Boriss Jeltsin.
Jeltsiniga oli Pavlovil vastastikune antipaatia juba rahandusministeeriumi ajast. Jeltsin ja tema seltskond kehastas Pavlovi silmis niisuguseid mõisteid nagu „korralagedus", „anarhia", „N Liidu lagunemine".
Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)