Nädala juubilar JOHANNES LAURISTIN 115

29. oktoobril 1899 sündinud Dvigateli tehase töölise Hans Lauristini poja Johannes Lauristini lapsepõlv möödus Harjumaal Kuivajõel Kolu küla Tuisu talus. Seotus selle paigaga on märgitud ka Kose valla kodulehel, kust võib lugeda sedagi, et vastav koht on mälestuskiviga tähistatud. See tõestab, et paikkonnas ka tänapäeval väärtustatakse tuntud inimest ja ajaloolist isikut, vaatamata tema vaenulikule hoiakule Eesti iseseisvuse suhtes.

1914 lõpetas juubilar Kose-Uuemõisa ministeeriumikooli. Järgnesid tööaastad tehastes Volta ja Dvigatel, mis muide olid alustanud tegevust samal aastal, mil Johannes Lauristin sündis.

Kas revolutsiooniliselt meelestatud tööliskeskkonda minek oli 15–16aastase nooruki vabatahtlik valik? Tütar Marju Lauristin arvab raamatus „Punane ja sinine“ (2010) vastupidist. „Hannes oli olnud maal ministeeriumikooli parim õpilane, kuid pidi edasiõppimise asemel minema 16-aastaselt vabrikutööliseks. Temas oli eneseteostust ja edevust, isegi dändilikkust, ta tahtis väga saada ajakirjanikuks,“ kirjutab ajakirjandusteadlane, poliitik ja tänane Euroopa Parlamendi liige. Nii paradoksaalne kui see ka pole, andis J. Lauristin vähemalt formaalselt panuse Eesti iseseisvumiseks: ta teenis 1919–1922 Eesti sõjaväes ja Vabadussõjas oli ta 1. diviisi tagavarapolgu kirjutaja.

Paraku ei saanud Johannes Lauristinist iseseisva Eesti ülesehitajat, vaid hoopis ajalehe „Noor Tööline“ toimetaja, Eestimaa Kommunistliku Noorsooühingu Keskkomitee liige ja Eestimaa Töölisühingute Üldliidu Kesknõukogu liige. 1923. aastal valiti ta Töörahva Ühise Väerinna nimekirjas Riigikogusse.

Samal aastal mõisteti ta „149 protsessil“ seitsmeks aastaks sunnitööle. Kui lühike vaheperiood (19 päeva) välja jätta, oli Johannes Lauristin vangis kuni amnestia saamiseni 1938. aastal. Enne vabanemist moodustasid kommunistid kolmeliikmelise illegaalse büroo, mille koosseisu kuulusid Johannes Lauristin, Hendrik Allik ja Peeter Pedrae.

Kommunistliku Partei juhtivtegelasena soovis Johannes Lauristin kukutada kehtivat riigikorda ja oli, seadustest lähtudes, poliitiline kurjategija. Kas ta soovis Eestit tingimata näha Nõukogude Liidu koosseisus või oli tema jaoks pigem oluline täna kaasaegselt kõlav küsimus „Kas me sellist Eestit tahtsimegi?“? Ühe võimaliku vastuse leiame taas Marju Lauristini raamatust.

„Nii Lauristin kui Allik (Hendrik Allik) elasid teravalt läbi sotsiaalset ebaõiglust, mis takistas vaestest oludest pärit andekate noorte haridusteed ja eneseteostust. Sellest sotsiaalsest alaväärsustundest kasvas klassiviha ja poliitiline kirg,“ kirjutab revolutsionääri tütar, märkides veel, et isas leidus seda tribüünile-ihalejat, keda oli kerge manipuleerida ja pimestada. Tribüünile pääsemist tuli Johannes Lauristinil aga veel oodata.

Vanglas hakkas Johannes Lauristin (pseudonüüm Juhan Madarik) raamatuid kirjutama. Ajaloolane Jaak Valge arvab, et kirjutamine võis olla ka üks väheseid võimalusi vangieluga kaasnenud depressiooni ja üksluisuse leevendamiseks. Valge toob välja ka Eesti Kirjanike Leksikoni hinnangu Juhan Madariku teosele „Riigikukutajad“. „Romaan on stiililt lakooniline, karakterite kujutamisel pealiskaudne, huvi pakub põrandaaluse tegevuse kujutamine.“ Valge esitab ka mõne näite Lauristin-Madariku kirjutamisstiilist.

„Oraator kõneles kärgatades ja kurnajaid seljatades. Rahvahulgad kiitsid heakskiitvalt hurraa, plaksutasid käsi, muusika mängis jälle revolutsioonilist viisi.“

Johannes Lauristini romaan „Riigikukutajad“ ilmus 1929. aastal Leningradis.

Kirjanduslikule loomingule omast stiili viljeles revolutsionäär ka kõnedes, mida pidas 1940. aasta juunipöörde paiku. Paatosega kiidab ta nõukogude võimu ja Stalinit, teeb ettepaneku Eesti astumiseks Nõukogude Liitu, mõistab hukka Saksa fašistid ja nende toetajad.

1940–1941 Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee sekretäri ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehena töötanud Lauristini kõnesid võib igaüks internetis kuulata ja vaadata. 1943 ilmunud teose „Eesti rahva kannatuste aasta“ II osast leiame aga lause, millest võib järeldada, et Lauristin ei kuulunud alati punaste kõnemeeste esimesse ešeloni.

„Kõnemehed on peamiselt Andresen ja Ruus, kuna Veimer, J. Lauristin, Arbon ja Jõeäär ja veel teised tegelased vahel sekka oma kihutuskõneleja võimeid proovivad,“ jagatakse muljeid kommunistide korraldatud miitingutest.

Eesti Ekspressi ajakirjanik Pekka Erelt paigutab Johannes Lauristini samasse kategooriasse 1963. aastal tapetud Ameerika Ühendriikide presidendi John F. Kennedy, Eesti iseseisvuse ühe silmapaistvama rajaja Jüri Vilmsi ning vapside juhtivtegelase ja nende peaministrikandidaadi Artur Sirguga. Nende meeste saatust ühendavad salapärased surmaasjaolud.

Ametliku versiooni järgi hukkus Johannes Lauristin 28. augustil 1941 Saksa okupatsioonivägede eest Eestist evakueerudes eskaadrimiiniristlejal „Jakov Sverdlov“. Sellelt laevalt pääses aga paarkümmend inimest, kellest keegi polnud näinud Johannes Lauristini. Samuti levisid jutud Lauristini hukkumisest miiniristlejal „Volodarski“. Liikvel on ka versioonid Lauristini tapmisest „omade poolt“, olgu siis organiseerijateks NKVD või teised Nõukogude võimustruktuurid.

Mõrvamotiividena on pakutud Johannes Lauristini vastuseisu Stalini käsule Tallinn enne evakueerimist täielikult hävitada, et mitte jätta seda Saksa okupantidele. Või siis kartust, et ta kaebab Kremlile möödalaskmiste pärast Tallinna kaitse korraldamisel. Või ka viha ja kättemaksusoovi EKP Keskkomitee I sekretärilt Karl Särelt, kellel, erinevalt „peaministrist“, tuli jääda okupeeritud Eestisse. Mõnegi mälestuste põhjal tapeti Johannes Lauristin veel enne, kui ta laevale jõudis.

Nõukogude võim autasustas Johannes Lauristini 1946. aastal postuumselt Lenini ordeniga. Tema nime kandis tehas, Tallinnas ja Tartus asusid Lauristini tänavad, Toompeal paiknes revolutsionääri monument, millel tänases Eestis tuleb leppida elamispinnaga Okupatsioonide Muuseumis.

Loodetavasti osatakse sise- ja välispoliitikas olevatele pingetele vaatamata valitseda tänast Eestit sedavõrd targalt ja sotsiaalselt tasakaalukalt, et poleks pinnast johanneslauristinliku revolutsioonilise maailmavaate tekkimiseks. Varalahkunud revolutsionääri ja riigitegelase elutragöödiast on mõndagi õppida.

JAAN LUKAS

Jaga |