Kes Videvikku ei loe, kobab pimeduses

ANTS TAMME,      14. detsember 2005


Videvik on olnud paljude asjade üleskeeraja juba sellest ajast, kui Marju Lauristin oli sotsiaalminister, kes kogu oma energia kulutas selle peale, et öelda – ei ole raha, ei saa pensioneid tõsta, pole raha mitte, kohe kuidagi ei ole. Siis oli Videvik see, kes keeras üles tolleaegse pensionäride liidu ja toimus meeleavaldus Toompeal. Need kaks viimast, selle aasta oma ja eelmine on olnud lausa Videviku välja kuulutatud ja korraldatud.
Pensionäride liit ja ühendus liitusid suure kõhklusega, et näe, Ants võtab suure vastutuse ja ei tea, mida see kaasa toob, see on ohtlik. Ei ole see nii ohtlik midagi. Julge pealehakkamine on pool võitu. See on meie oma riik, me võime ju kokku saada ja olgu selleks paigaks kas või lossiplats. Me kõik hoolitseme ühise riigi asja eest, sest eks me ise ole ju ka riik. Pealegi tuleb meil enda eest seista.
Videvik lööb siin hooga kaasa. Selle lehe kohta on öeldud, et no mis viga riigi rahaga ilmuda. Ei ole nii. Videvik ilmub sentigi riigi raha saamata, kusjuures kulud on hirmus suured. Eesti Post näiteks võtab iga Videviku kohaleviimise eest kaks krooni ja maal ligi kolm. Pluss veel trükikulud ja palgad. Omale peatoimetaja palgaks võtan ma kõigest poolteist-kaks tuhat krooni. Rohkem ma ei saa, sest raha pole, aga leht peab ilmuma.
Videvik on nagu minu tuuleveski, millega ma ühiskonda kuulan ja ajale reageerin. Ja siis, kui avalik-õigusliku Eesti Televisiooni hommikusaate tegijailt palusin meie lehte saates vähe tutvustada, vastasid Marko Reikop ja Anu Välba mulle, et ei saa, kuna Videvik ei huvita kedagi. Vaat niimoodi on meil avalik-õigusliku ruumi toimega. Las nad kobavad seal siis pimeduses edasi!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)