Nädala juubilar VOLDEMAR PANSO 90

Igal hommikul lähen tööle mööda Toom-Kooli tänavat ning, möödudes Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikoolist ehk rahvakeeli „lavakast", tervitan mõttes selle seinalt alla vaatavat Voldemar Pansot. Välismaalased armastavad tolle skulptuuri all pildistada, riputades Panso väljasirutatud käe sõrmede külge küll kotte, küll vihmavarje. Pikemad mehed suruvad Pansol kätt. Keegi neist ei tea Pansost midagi ning, kuulanud ära giidi seletuse, et see on ühe Eesti andekaima näitleja, lavastaja ja lavakunstiõpetaja mälestusmärk, ütlevad enamasti „Ahhaa!" ning lasevad oma sõpradel ennast siis ka balletikooli ning seejärel Toomkiriku ees pildistada. 

Meie jaoks tähendab aga Voldemar Panso nimi enam-vähem sama, mis sõnaühend „eesti teater". Panso polnud vaid hea näitleja ega geniaalne lavastaja. Küllalt palju teisigi häid näitlejaid on eesti teatris olnud ja on praegugi. Kusjuures tõeliselt suureks näitlejaks Panso ei saanudki - öeldakse, et ta oli liiga teatraalne. Ka lavastajaid on olnud enne ja ka pärast Pansot küllalt. Kui rääkida Pansost kui teatripedagoogist, siis tema vormis 20 aasta jooksul terve põlvkonna esmaklassilisi näitlejaid, ént samas ei saa ka teiste koolitajate tööd alahinnata, pealegi on mitmed tema õpilased kurtnud, et Panso pühendas neile liiga vähe aega. Peale kõige oli ta veel dramaturg ja kirjamees...

Ei, Pansot ei ole võimalik osadeks prepareerida - ta oli tervik, ainulaadne nähtus. Panso on kohe kindlasti too kultuurifenomen, mis on andnud 1960.-1970. aastate eesti teatrile oma näo ning lükanud selle teatud suunas liikuma. Tema mõju võib tunda veel praegugi - kuni on elus veel kasvõi üksainus tema õpilastest või siis õpilaste õpilastest.

Voldemar Panso sündis 30. novembril 1920 Siberis Tomski linnas. Ta lõpetas 1938. aastal Nõmme Gümnaasiumi ning omandas 1941. aastal Tallinna Riiklikus Lavakunstikoolis näitlejakutse. Tema õpetajaks oli Eesti teatrihiid Ants Lauter.

Algas töö Eesti Draamateatris, mille hingekirjas Panso oli näitlejana kuni 1950. aastani. Näitlejaamet jäi laiale natuurile kitsaks, ning Panso siirdus õppima Moskvasse. 1955. a. lõpetas ta Lunatšarski-nimelise Riikliku Teatrikunstiinstituudi (GITIS), kus tema juhendajateks olid NSV Liidu rahvakunstnik Andrei Popov ja Vene NFSV rahvakunstnik Maria Knebel. Aastatel 1958-1965 oli Panso GITIS-es aspirantuuris, saades 1965. a. kunstiteaduste kandidaadi kraadi.

Ühtaegu töötas ta Eesti Draamateatris lavastajana ning alates 1957. aastast juhatas Tallinna Konservatooriumi lavakunstikateedrit ehk „lavakat", mis tegelikult oligi Panso enda loodud. Panso teatrikooli esimese lennu lõpetajate hulgast tulid sellised meisterlikud lavajõud nagu näiteks Jaan Saul ja Mikk Mikiver, samuti ka Tõnu Aav ja Aarne Üksküla - ainsad veel täna elus olevad selle lennu meesnäitlejad. Naised peavad elus paremini vastu - neist on veel tegutsemas Meeli Sööt, Linda Olmaru, Ines Aru, Sirje Raudsik, Maila Rästas ja Siina Üksküla.

1965. aasta 13. augustil moodustati Eesti NSV Riiklik Noorsooteater. Uue teatri peanäitejuhiks sai tolleks ajaks juba tublide noorte näitlejate parve välja lennutanud Voldemar Panso, peakunstnikuks aga tema truu „paarisaerutaja elumere lainetel" Mari-Liis Küla.

Panso töötas Noorsooteatris seniajani, kuni ta 1970. aastal kutsuti Draamateatri peanäitejuhiks.

Panso tõusis oma loomingulisuse tippu  Hruštšovi „sulaperioodil". Tema lavastused olid uudsed ja fantaasiaküllased. Vanematel teatrikülastajatel on siiani meeles Juhan Smuuli „Lea" ja „Kihnu Jõnn", Panso poolt A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse" põhjal tehtud dramatiseeringud „Inimene ja jumal" ning „Inimene ja inimene", aga ka paljud teised lavastused.

Panso filmirollidest on loomulikult võimsaim Toomas Joller esimeses Eesti Televisiooni mängufilmis „Näitleja Joller". Stsenaariumi kirjutas oma samanimelise jutustuse põhjal Panso ise. Suuresti autobiograafiline teos heidab valgust ka Panso enda isiksuse kujunemisele napsi- ja naljalembesest boheemlasest suureks ja sügavaks kunstnikuks ning teatripedagoogiks.

Peale kõige muu on Panso avaldanud huvitavaid reisilugusid, humoorikaid vesteid, inimestesse süveneva paeluva raamatu „Portreed minus ja minu ümber" ja teatrialase uurimusteose „Töö ja talent näitleja loomingus". Mõni aeg tagasi nägid trükivalgust päevikud, mida Panso oli pidanud alates 11. eluaastast. Tõsi küll, päevikud lõpevad 1956. aasta jaanipäevaga ning paljudel on sellest kole kahju, sest kes teab mis pikantseid asju Panso oma elu kõrgperioodil võis kirjutada.

Panso oli äärmiselt mitmekülgne inimene, kes tegeles korraga terve hulga asjadega: juhtis lavakunstikateedrit, oli teatri peanäitejuht ja lavastas näidendeid, mängis nii teatrilaval kui ka filmis, kirjutas raamatuid, tegi teadust ning andus oma põhikirele - reisimisele. Paljud tema õpilased ja kolleegid polnud sellega rahul: nad leidsid, et Panso ei pööra neile piisavalt tähelepanu. Tema aga käitus alati omaenda juhtlause järgi: „Parem kirkalt elus läbi põleda, kui keskpäraselt end elust läbi vedada." Loomulikult lõhkusid selline pinge ning üsna ebaterved eluviisid teatrimehe tervist. Oma elu viimased aastad oli Panso tõsiselt hädas südamega, ning 27. detsembril 1977, olles vähem kui kuu aega tagasi saanud 57-aastaseks, põleski ta läbi.

IVARI VEE

Jaga |