Hävitustalgud maapiirkondade vastu. Kaua veel?

Esiteks, Eesti Posti tegevus minu koduvalla Triigi külas. Tänavu kevadel lugesime Triigi rahvaga ajalehest, et selle küla postkontor pannakse kinni. Otsustasime koduküla eest välja astuda. Kogusime sulgemise vastu ligi 250 allkirja. Lähtusime sellest, et kogukonna elushoidmiseks on postiteenuste allesjäämine väga oluline. Postkontori sulgemine toob  kohalikele elanikele nii moraalset kui ka materiaalset kahju. Maal tähendab postkontor mitte üksnes teatud teenuste osutamist, vaid kannab endas ka eakamate inimeste sotsiaalkeskuse mõtet. Sel on maal märksa laiem tähendus kui näiteks mõnes linnas, kus postkontoreid võib olla lausa mitmeid. Materiaalne kahju seisneb aga selles, et üks siinne inimene kaotas taas oma töökoha. Hoolimata kogutud allkirjadest ja kohtumistest Eesti Posti juhtkonnaga postkontor 1. juulil siiski suleti. Samalaadseid juhtumeid võib tuua teistestki maakohtadest üle terve Eesti.

Ma ei mõista, kuidas oli võimalik, et endine majandus- ja kommunikatsiooniminister Edgar Savisaar mitte ei sulgenud postkontoreid, vaid hoopis avas neid. Tema sai aru maapostkontorite sotsiaalsest tähendusest. Toona oli Eesti majanduse seis praegusest parem, kuid täna on külades olevate postkontorite tähtsus märkimisväärselt suurem.

Teiseks aktuaalseks probleemiks on juba pikemat aega olnud päästetöötajate käekäik. Üle Eesti on kavas koondada 193 päästetöötajat ja sulgeda 21 komandot. Väike-Maarja komando on üks nendest, mida tahetakse kinni panna, mistõttu on planeeritud viie päästetöötaja koondamist. Mida see tähendab ühe valla jaoks?

Väike-Maarja vallas on kaks päästekomandot - Väike-Maarjas ja Simunas. Kuid tegemist on suure vallaga ja praegused komandod asuvad vallaservades. Kui Väike-Maarja komando ära likvideeritaks, läheksid  vahemaad liiga suureks. Kui hiljuti pandi põlema Väike-Maarja vallas valminud Ebavere spordikompleks ja kui Väike-Maarja komandot poleks olnud, olnuks Simuna komando kohalejõudmise ajaks see puidust hoone juba lausleekides. Tänu Väike-Maarja komando operatiivsele tegutsemisele sai tulekahju mõne minutiga kustutatud.

Reformierakondlasest sotsiaalministri Hanno Pevkuri otsusega pannakse kinni Väike-Maarja valla Vao külas asuv Aavere hooldekodu - see kolitakse Tapale. Hooldekodu sulgemisega tekib külla väga palju tühje kortereid ja muid hooneid, mis kuuluvad riigile. Küla ilma inimesteta ja tühjade elamispindadega on üks jubedamaid asju maaelus.

Miks ometi riik majanduskriisi ajal nii arutult raha raiskab? Alles mõni aasta tagasi remontis ju riik Aavere hooldekodu hooned. Nüüd aga teatatakse, et ehitatakse Tapale uued hooned!?

Keskerakondlased võitlevad Väike-Maarja vallas Kiltsi mõisakooli sulgemise vastu, raamatukogu allesjäämise eest, rahvamaja püsimise nimel - neid ei oleks enam, kui oleksime kohalikel reformierakondlastel ja IRL-lastel lasknud need kinni panna.

Võib-olla on valitsus saanud innustust endise Tallinna linnapea Jüri Mõisa ettepanekust, kes kutsus kõiki eestlasi ümber asuma pealinna? Teistmoodi pole võimalik seletada neid sihipäraseid hävitustalguid, mida valitsus maakohtades järjekindlalt ellu viib. Suletakse koole, postkontoreid, poode, raamatukogusid, lasteaedu, polikliinikuid, haiglaid, hoolekandeasutusi. Teid ei remondita, vähendatakse valdade eelarveid jne.

Kui meie parempoolne valitsus tahab kuskilt kärpida, siis tehakse seda otsejoones just nõrgemate arvelt. Võetakse sealt, kust niigi enam midagi võtta ei ole - maarahva käest!

Niikaua, kuni maakogukonda piisavalt ei väärtustata, ei saa rääkida ka jätkusuutlikust maaelust. Niikaua, kuni ei saada aru, et ka maal peab olema inimväärne elu, ei tasu meil unistada Eesti helgemast tulevikust.

Kuid õnneks on olemas lootus. Vaja on muutust. Eesti poliitikalaev vajab uut tuult. Uut suunda, mis ei puhuks paremalt ega ka liialt vasakult, vaid tuleks otse keskelt. Tuult, mis annaks nii maakogukondadele ja majandusele kui ka kogu ühiskonnale uue hingamise.

SIRET KOTKA, Väike-Maarja vallavolikogu liige

Jaga |