Kust küll selline tigedus?!

Mihkels pahandab sellepärast, et Tallinnas peab käima kummikutega. Kunagi oli aeg, kui kummik oli suur luksus. 70 aastat tagasi, minnes Varbla kooli IV klasssi, olid meil jalas pastlad. Pollari karjamaal oli tee peal sügav vesi, kust pidime läbi minema. Märgade jalgadega tuli koolipäev mööda saata ja koolist koju minnes said jalad uuesti märjaks.

Sõjaaegses Eestis mu isa, vanaisa ja kaks onu tegelesid kalapüügiga. Kuid ma ei mäleta, et neil olnuks kunagi kummisaapaid. Minagi tegelesin 1947.-1949. a. kalapüügiga, kuid kummisäärikuid polnud. Ka tänavu kevadel jäi kalossidest väheks ja mõnel päeval tuli kummikud jalga panna. Ei tule mõttessegi hakata selles Keskerakonda süüdistama.

Samuti mõistab Mihkels hukka, et Tallinnas on linnatransport tasuta. Temal on võimalik autoga tööle sõita, aga paljudel pole sellist võimalust. Nemad peavad bussiga liikuma ja on arvatavasti väga tänulikud oma linnale tasuta sõiduvõimaluse eest.

Kui Mihkels hakkaks lugema ajalehte Pealinn ja vaatama Tallinna Televisiooni, küllap siis väheneks ka tema tigedus linnavõimu vastu. Ta hakkaks mõistma ehk sedagi, millist kahju on meie parempoolsed valitsused teinud Eesti riigile. Kõige suurem ja korvamatu kahju peitub selles, et äriühingute brutokasum jäetakse maksustamata - Eesti rahva tööga loodud rikkus läheb teistele riikidele. Välisfirmad viivad maksustamata kasumi Eestist välja, aga samas kuuleme: riigil ei jätku raha. Margus Mihkels võiks küsida Andrus Ansipilt, kuipalju on välisfirmad selle maksustamata kasumi näol meilt kingitusi saanud. See arv on salastatud, aga Eesti kodanikel on moraalne õigus seda teada.

Mina riigivalitsuse kohta ei kasuta Mihkelsi sõnu „Kasutu bande". Oma loo aga lõpetan tema teiste sõnadega: Et riiki ei juhitaks nagu lollidele sihitud valimiskampaaniat. On seda palju palutud? Kas võib loota, et praegune valitsus saaks sellega hakkama.

MANIVALD MÜÜRIPEAL, 81-aastane pensionär Pärnumaa Varbla vallast

Jaga |