Seadused kaitsku inimest

HELLE KALDA,      23. aprill 2003


Mul oli hea võimalus olla Riigikogus Siiri Oviiri asendusliige. Seoses selle lühiajalise, kuid siiski põneva ja rikastava kogemusega oma elus mõtlesin mõne asja üle tõsisemalt järele. Iga poliitik peab aeg-ajalt endalt küsima, kelle huve ta esindab ning kas esindatavad teda ka aktsepteerivad. Sageli täheldatakse pärast valimisi seni aktiivselt avalikkusega suhelnud poliitikute distantseerumist valijast ning kapseldumist saadiku väärikasse töösse, samas adumata, et igapäevase elu vajaduste ja loogika eiramine esindusisiku hääbumise algus.
Asendusliikmena ei olnud mul aega mugandumiseks. Teadsin, et paari nädalaga tuleb teostada osagi nende valijate ootustest, kes Mustamäel ja Nõmmel mulle oma toetuse andsid. Olen aastaid seisnud eesti kodu püsimise eest. Selles võitluses on olnud rõõmsamaid ja vähem kordaläinud päevi. Asendusliikme aega võin hinnata üheks edukamaks.
9. aprilli Kesknädalas tutvustasin seadusemuudatuse ettepanekut omandireformiseaduse § 7 lõige 3 muutmiseks, mille koos kolleegidega menetlusse andsin. Kohe algatas keskfraktsioon ka minu ettevalmistatud eelnõu eluruumide erastamise seaduse (§ 3 lõige 5) muutmise seaduse kohta. Muudatusettepaneku sõnastus on järgmine: "Punkt 9. (Erastamisele ei kuulu) kohaliku omavalitsuse omandis olevad eluruumid, mis
on kohaliku omavalitsuse poolt antud üürile ja mille üürileping on sõlmitud pärast 2001. aasta 1. juunit."
Seaduse kehtiva redaktsiooni kohaselt tuleks erastamise objektid, mida ei erastatud ostueesõigusega, erastada avalikul enampakkumisel. Niisuguse lahendiga pole tagatud seaduse mõttest tuleneva nõude - võimaldada isikule eluase - täitmine, kuna eluruumi said ostueesõigusega erastada üksnes üürnikud, kes said avalduse eluruumide erastamiseks esitada enne 1. juunit 2001. Tagamata jääb ka võrdse kohtlemise printsiip.
Kuni 1. juunini 2001 oli igal eluruumi üürile saanud isikul võimalus selle erastamiseks. Pärast mainitud tähtaega üürilepingu sõlminud isikutel see õigus puudub. Samas nõuab eluruumide erastamise seaduse § 9 selliste eluruumide erastamiseks enampakkumise korraldamist.
Lahtiseletatult tähendab see olukorda, kus erastamata korterites elavad üürnikud peaksid elamispinnad ostma turuhinnaga, mis üldjuhul käib korterite asukaile üle jõu. Paljud enampakkumisele pandud korterid langeksid kinnisvarafirmade või jõukamate ülesostjate saagiks. Tallinnas tähendaks omavalitsuse poolt seaduse täitmine uut sotsiaalsete pingete eskaleerumist, sest § 9 alusel enampakkumisele minevaid kortereid on Mustamäel 90, kogu linnas 900. Omandireform on Eestis toonud endaga kaasa sundüürnike kui erastamisprotsessist tõrjutud inimgrupi kannatused, mida riik siiani heastanud pole. Mingil juhul ei tohi juba toimunud ebaõiglusele lisada veel 900 kodu kaotavat leibkonda.
Omandireformi seaduse ning eluruumide erastamise seaduse vastuvõtmine langes aega, kus võrdse kohtlemise printsiibi kui üldtunnustatud humaanse käitumisvormi rakendamise vajaduse varjutas okupatsioonilise ülekohtu kohese heastamise mõistetav, kuid sageli reaalsust eitav tahe. Täna on aeg tunnistada, et sundüürnike probleem eksisteerib reaalselt ning riigi püüe selle lahendamist omavalitsuse kaela veeretada on tagasihoidlikult öeldes ebamoraalne.
Mustamäe ühiselamute müümine AS Fennovarale andis õppetunni, milleni viib praktilist elu eiravate seaduste üksühene tõlgendamine. Mõõdukast ministri Pärnoja vastutustundetust käitumisest tingitud ülekohtu heastamise jättis riik taas omavalitsuse kanda.
Eesti seadused peavad kaitsma inimest, Eesti riigi kodanikku. Seadused, mis erakondade poliitilise tahte väljendajatena ei täida inimeste õigustatud ootusi ning võrdse kohtlemise printsiipi, tuleb muuta. Soovin keskfraktsiooni liikmetele selget pilku, märkamaks praegustes seadustes sätteid, mille muutmine on hädavajalik inimliku mõõtme laiendamiseks igapäevaelus.
Loodetavasti leiab eluruumide erastamise seaduse muutmine riigikogulaste
heakskiitu. Ja loodetavasti ei pea ma hakkama linnaosa teiste pingekollete kõrval tegelema ka praeguse seaduse järgi potentsiaalselt oma kodu kaotava 90 leibkonna probleemidega, naastes Mustamäe linnaosa vanema ametisse.
Eluaseme erastamise seadus peab võimaldama omavalitsustel iseseisvalt otsustada eluruumide võõrandamist üürnikele, kellel see praegu võimalik pole. Saadikute ülesanne on korraldada, et võimalikult palju inimesi suudaksid oma eluga hakkama saada.
Kehtiv seadus tekitab sotsiaalseid pingeid, sest ei taga võõrandamatut õigust eluasemele - kodule. Kes muu kui kodanike enda valitud Riigikogu peab tagama, et seadus inimest kaitseks!

KESKMÕTE
Eesti seadused peavad kaitsma inimest, Eesti riigi kodanikku.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (23)