Ajaloo hoiatav sõrm

Kui EW-s haaras 12. märtsil 1934 riigipöördega võimu K. Päts ja Eesti läks 1939/40. a. sündmustele vastu autoritaarse presidendiriigina, siis nüüd etendab samasugust autoritaarsust valitsus, dikteerides oma tahet rahvaesindusele ja rahvale. Küsimus: kas praegune riigivõim üldse on legitiimne? Võib ju e-valimisi samastada K. Pätsi riigipöördega. Sest e-valimised ja muud valimisseaduse rikkumised on võimuhaaramine ning selle põlistamine „seaduslike" vahenditega. Nagu diktatuuririikides kombeks.

On siiski üks asjaolu, mille poolest on tänane ja toonane autokraatia võrreldamatud. Kui 1930-ndate lõpul ministrid K. Selter, L. Sepp ja N. Talts panid Eesti majandusele tugevad jalad alla, siis nüüdsed ministrid koos peaministriga on oma töö teinud kuritegelikult lihtsaks - meie majandus on jalutu.

Vaid pime võiks arvata, et praegune kriis on üksnes eetikakriis, suhtluskriis. See on põhiseaduskriis ja õigluskriis, liberaaldemokraatliku poliitika kriis, mida ei lahendata presidendi ümarlauas. Ennekõike tuleks senistest valitsusparteidest vabaneda, asendada need praeguse opositsiooniga, kelle sõnum, tõsi küll, võiks olla selgem ja tugevam.

Uus valitsus peaks ümber tegema põhiseaduse ja valimisseaduse, viima sisse rahvaalgatuse, kujundama rahvusliku majanduse põhisuunad, poliitika Euroopa ja Venemaa suunal. Esialgu piisaks ka kolmest esimesest ülesandest, mis avaks tee poliitikasse praegustele selge sõnumiga väikeparteidele.

Kui me ei ole valmis suurpuhastuseks, võib juhtuda halvim - see, mis õnnestus moskoviitidel, võib korda minna ka brüsseliitidel. Baaside leping ja ESM, Narva ja Brüsseli diktaat... Kuipalju laseme võimulolijail veel alla kirjutada lõpetamaks riiki? 164 korda, nagu tuli seda teha K. Pätsil, oleks palju.

Kas Eesti läheb edasi mööda autokraatia või demokraatia teed, seda ütleb meile lähiajal ajalootõde.

ANTS METSLA, Vändra, Pärnumaa

Jaga |