„Pilvede värvide“ nüüdisvariant

 Psühholoogiliselt sarnase sündmustikuga kirjandusteose võiks luua ka tänase Eesti Vabariigi olustiku põhjal. Tuhandetest peredest lahkuvad pojad ja tütred sageli koos kaasade ja lastega raja taha. Neidki jäävad suuresti taga igatsema pensionieas vanemad. Vabast ja demokraatlikust Eesti riigist äramineku põhjusteks on enamasti majanduslikud ja sotsiaalsed raskused, mis ei lase sünnimaal igapäevaeluga toime tulla.

2013. aasta 1. jaanuari seisuga oli Eesti rahvaarv 1 320 000. Senise suundumuse jätkumisel väheneb rahvaarv keskmiselt 0,4 protsenti aastas. Prognoosi kohaselt elab 2040. aastal Eestis 1 195 000 inimest.

Mis pere see on – vanapoiss oma vanurist emaga?

Massiline siirdumine välisriikidesse rikub ka Eesti rahvastiku töövõimekust, intellektuaalsust ja soolist koosseisu. Lahkujatest suurema osa moodustavad haritumad inimesed, kes nii oma erialal kui ka elus üldse konkurentsivõimelisemad.

Nii on meil tekkinud varsti juba väljakannatamatu puudus arstidest, õpetajatest jt spetsialistidest. Väikelinnades ja vallakeskustes, küladest rääkimata, on küllaltki raske leida oskajaid ehitus- ja remondimehi.

Soolist koosseisu mõjutavalt on sagedasemad välismaale minejad noorema põlvkonna naised. Tagajärg: nende lapsed jäävad Eestimaal sündimata. Süvenev nähtus on ka pruudipõud.

„Paljusid piirkondi ähvardab tulevikus olukord, kus tüüpiliseks perekonnaks saab vanurist ema ja tema vanapoisist poeg,“ kirjutas Delfi 2011. aastal.

Elu ja töö välismaal küll tagavad Eestist väljarändajatele normaalsemad elutingimused kui kodumaal, ehkki kaugeltki pole tegemist pudrumägede ja piimajõgedega. Osa Eestimaa inimesi käib Soomes sotsiaalabist toidu- ja tarbeesemete pakke saamas.

Lähtudes tõusude ja mõõnade teooriast, võib välisriikideski majanduslik olukord halveneda. Soomes ongi juba tunda majanduslangust. Nii võib omajagu eestimaalasi ka uuel kodumaal töötuks jääda. Tekivad raskused kinnisvaralaenude tasumisel. Kui tahetaksegi viimases hädas Eestisse tagasi pöörduda, pole võimatu, et siin on võimetekohased ja huvipakkuvad töökohad hõivanud juba mõnest lõuna- või idapoolsemast riigist tulnud võõrtöölised. Vähemalt osa ettevõtjaid ja poliitikuidki meid sellega ähvardab.

Kuidas saab väljarännet õigustada?

Sageli põhjendatakse ja õigustatakse väljarännet asjaoludega, et see ühiskonnaprotsess on iseloomulik paljudele Euroopa riikidele. Plussideks (ennekõike noorte puhul) tuuakse silmaringi avardamist ja kogemuste hankimist. Samuti lohutatakse, et küllap naasevad paljud pärast eemalolekut Eestisse tagasi.

Neis seisukohtades, mida suuresti on rõhutanud eriti võimuerakondade poliitikud ja nende kiiluvees tegutsevad nn arvamusliidrid, leidub mõnes mõttes tõtt, kuid võime omajagu märgata ka sotsiaalsete nähtuste pinnapealset tõlgendamist ja demagoogiat. Kindlasti pole enamikul Eestist lahkujatest peaeesmärk uute teadmiste ja oskuste omandamine või põnevate väljakutsete otsimine, vaid inimlik vajadus teenida suuremat töötasu lihtsalt normaalseks toimetulekuks.

Iseäranis tugevasti on väljaränne vähendanud elanike arvu Tallinnast ja Tartust kaugemale jäävates maakonnakeskustes, väikelinnades, vallakeskustes ja külades. Nendes paikades on kinni pandud poode, koole, apteeke, postkontoreid, pangakontoreid, muidki igapäevaelus vajalikke ettevõtteid ja asutusi, likvideeritud bussiliine.

Neid sulgemisi tuuakse ajakirjanduses sageli esile üksikfaktidena, kuid tegelikult on suuresti tegemist maaelanikkonna ulatusliku vähenemisega, äravooluga suurematesse Eesti linnadesse ja välismaale.

Ehk peaksime siiski selles väikerahvale ohtlikus ühiskondlikus suundumuses otsima protsesside põhjustajat ja vastutajat. Arvan, et väljakujunenud olukord on ennekõike viimastel valimisperioodidel paremerakondade poolt juhitud riigi keskvõimu tegevuse või, õigemini, tegematajätmiste tagajärg. Puudub niisugune majandus- ja maksupoliitika, mis soosiks ettevõtete loomist, töökohtade rajamist ja investeeringute suunamist ennekõike maale. Suurematesse linnadesse tuleb raha ju ise! Riigituludest (maksud) laekub omavalitsustele piinlikult tagasihoidlik osa.

Teeme referendumi ja saame teada tõe haldusreformi kohta!

Väljarännet võib veelgi soodustada ühekülgselt ja pinnapealselt läbi viidud haldusreform. Pean silmas omavalitsusreformi, mille käigus tekivad küll jõukad ja arenemisvõimelised keskused, kuid muude ümberkaudsete paikade elanikud jäetakse saatuse hooleks. Kel veel jätkub tervist, tarkust ja tahet, see hakkab uues ääremaastumislaines taas kaugemalt elu- ja töökohta otsima.

Kui rääkida haldusreformi asemel hoopis riigireformist, siis seda saab tulemuslikult teha ainult peaministri eestvedamisel.

Senine aastatepikkune vindumine Eesti regionaalministrite eestvedamisel on osutunud lihtsalt mõttetuks sahmimiseks. Peale tühjade ootuste ja lootuste külvamise pole midagi arukat tulnud. Valitsused pole isegi tahtnud taastada omavalitsustelt ära võetud tulumaksuosa, mis majanduskriisi ajal vähendati 11,93 protsendilt 11,4-le. Kui lõpuks omavalitsuste reform tehaksegi, siis on juba praegu küsitav, kas selle tulemusena ei või laguneda juba terve maaelu.

Võib-olla oleks hea, kui haldusreformi läbiviimisel teeksime kõigepealt üleriigilise referendumi, sest rahvas kui kõrgeim võimukandja on kõige usaldusväärsem. Maksumaksja peaks lõpuks teada saama, mida riigivalitsus tema raha eest haldusreformiga seoses korraldab. Küsimärgi all seisab ja laguneb ju terve maaelu.

Šveitsis otsustatakse enamik tähtsaid küsimusi referendumiga. Miks meie ei võiks sellest edukast ja sissetöötanud demokraatiaga riigist natukenegi eeskuju võtta?

TOOMAS PAUR, Keskerakonna Lõuna-Eesti piirkonna koordinaator

[esiletõste]

Kui rääkida haldusreformi asemel hoopis riigireformist, saab seda teha tulemuslikult ainult peaministri eestvedamisel.

[pildiallkiri]

MURE ILUSA EESTIMAA PÄRAST: Puudub niisugune majandus- ja maksupoliitika, mis soosiks ettevõtete loomist, töökohtade rajamist ja investeeringute suunamist ennekõike maale – suurematesse linnadesse tuleb raha ju ise!

Jaga |