Vabadussõda Rahvusringhäälingus jätkub

Kas ei tule tuttav ette? 13. aprillil 2004 kirjutas „Õhtuleht“: „Ringhäälingunõukogu (RHN) valis eile Eesti Raadio uueks juhiks Tallinna abilinnapea ja endise kultuuriministri Margus Allikmaa.

„Valik tuli teha heade ja väga heade kandidaatide hulgast,“ ütles RHN-i esimees Andres Jõesaar. Ta lisas, et määravaks sai Allikmaa kogemus kultuurielu juhtimisel ja teadlikkus meediaalal. Allikmaa kuulub Reformierakonda. „See tekitas küsimusi, kuid ta lubas jääda poliitiliselt sõltumatuks,“ sõnas Jõesaar. Tõenäoliselt astub Allikmaa senist Eesti tava silmas pidades Reformierakonnast välja. Eesti Raadio juhatuse esimehe kohale asub Allikmaa 1. juunil.“

Me teame, millega see 13 aastat hiljem lõppes.

Ehkki teadsin Allikmaa jäika parteilist tausta, mida kinnitab seegi, et ta veel sellel aastal teatas enda kandideerimisest Reformierakonna nimekirjas Viimsis,  võtsin vastu toonase Vikerraadio juhi Riina Rõõmuse kutse ning hakkasin 2005. aastast taas koosseisulisena tegema saateid Eesti Raadios. 2000. aastal ei valitud mind enam ER-i juhatusse, kus olin olnud aastast 1995. Põhjus muidugi selles, et võimule oli tulnud Mart Laar, kes on alati patoloogiliselt vihanud keskerakondlasi, ka endisi. Selles mõttes oli minu tagasikutsumine, ehkki side raadioga polnud vahepealgi päriselt katkenud, sümpaatne ja paljulubav.

Naiivsus maksab kätte

Jätkasin mitme saate, sealhulgas poliitiliste saadete tegemist. Mis mulle aga kõige rohkem meeldis, oli see, et sain jätkata iganädalaste meediakommentaaride tegemist. Paraku hakkasin poliitilistest madalrõhkkondadest esimesi vihjeid saama juba õige varsti. Vähehaaval kaotasin kõik vähegi poliitilise iseloomuga saatesarjad. Mind saadeti tegema saateid euromüntidest, keelenõuannet, tehnikarubriiki „Huvitajas“ jne. Kõik toimus vargsi ja vagusi. Põhiliselt siis, kui olin suvepuhkusel. Iseloomulik on selles mõttes minu viimane meediakommentaar ERR-is 18. juunil 2008, millest veel kuidagi ei paista tumedat tulevikku ehk selle kommentaari ühe noalöögiga lõpetamist. Veenduge ise: „Kaks nädalat tagasi väitsin veendunult, et avalik-õiguslik meedia ei peaks iga hinna eest võitlema niinimetatud esiküljeuudiste pärast ega püüdma kujundada kõmulist agendat. Rahvusringhäälingu ja kogu Eesti rahva seisukohalt olulised teemad paiknevad ajalehtedes pahatihti alles kuskil 7.–8. leheküljel või lausa arvamusveergudes. Nende teemade osas tuleks ka Rahvusringhäälingul hoida oma sõrmi aja pulsil. Seda püüan ka mina edaspidi teha, nii oma saadete kui ka kommentaaridega. Kena suve kõigile kuulajaile!“

Sinna see jäi.

Ausus ja otsekohesus võimule ei sobi

Surve minule süvenes järgmistel aastatel veelgi. Minu kompetentsi muudel kui „pehmetel“ aladel ei püütudki kasutada. Mulle tehti etteheiteid selle eest, kui söandasin ERR-i siselistis juhtida tähelepanu sellele, kuidas Allikmaa juhtimisel soositi mõõdutundetult televisiooni ja jäeti raadiorahvas otsesõnu paduvihma kätte. Ühe võidupüha-paraadi ajal Pirita teel kükitasid telekommentaatorid (sh Andres Kuusk) mugavalt neile tehtud putkas, samal ajal kui mina koos eksperdiga sama paraadi kommenteerides ligunesime tund aega lausvihma käes. Kui pärast seda julgesin juhtunut kritiseerida siselistis, sain esimese „vastukaja“.

Asi läks hullemaks, kui järjekordse laulupeorongkäigu ajal töllerdas tänane Brüsseli korrespondent Johannes Tralla laulupeoliste keskel rumalat juttu ajades ning kogu ülekanne muutus lausa naeruväärseks. Julgesin taas avaldada oma arvamust. Kirstunaelaks mulle sai aga see, kui samas siselistis (NB! mitte avalikult) kahtlesin, kas Eesti meedial oli vaja teha dessanti Liibanoni – jalgrattureist pantvange otsima. Mäletame, et see üsna kulukas aktsioon ei andnud isegi mingit ajakirjanduslikku resultaati.

Krooni minu „kuritegelikule“ tegevusele pani aga Allikmaa silmis see, kui andsin intervjuu „Pealinna“ lehele ja avaldasin oma toetust vastloodud Tallinna Televisioonile. Seepeale teatas endine kultuuriminister ja ministeeriumikantsler ühemõtteliselt: „Sa võid ju siia edasi tööle jääda, aga ühtki saadet enam teha ei saa.“ Muide, täpselt samad sõnad kui 1980. aasta „jalgpallirahutuste“ järel, kui toonane uudistesaadete peatoimetaja kõrvaldas mind eetrist „igaveseks“.

Mis ei kõdune ega mädane, elab rõõmsalt edasi

Milleks nii pikad heietused minevikust? Ent ikka sellepärast, et inimesed mõistaksid, kui küsitava väärtusega on mõiste „rahvusringhääling“. Jah, seal töötab sadu tublisid ajakirjanikke ja muud rahvast, eriti muidugi raadio-poolel. Kuidas aga saaksime seda asutust ilma süümepiinadeta nimetada „avalik-õiguslikuks“, välja arvatud puhtjuriidiliselt!? Tegu peaks ju olema meediaga kogu rahva jaoks, kõigi meie maksumaksjate raha eest tehtavaga. Minugi viimase 7 aasta töötasudest Tallinna TV-s on läinud tulumaks peamiselt riigieelarvesse ja selle kaudu ERR-i. Järelikult peaks ka selle meediakanali tegevus pakkuma minule midagi vajalikku ja positiivset.

Tunnistan, et kuulan Vikerraadiot ja vaatan ETV1 kanalilt „Aktuaalset kaamerat“ ning mõnda välismaist dokki või sarja. Ehk lihtsalt harjumusest kui vältimatust vajadusest, aga ka tagamõttega. AK-d peamiselt selleks, ja seda juba peaaegu kogu uue iseseisvusaja, peamiselt selleks, et sedastada, kuivõrd kallutatud ja vildakas on see pilt, mis Eesti elust ja ühiskonna arengust seal vaatajaskonnale luuakse. See tendents on viimasel ajal veelgi süvenenud.

Kui varem tehti seda vargsi ja varjatult – konteksti ja teemavaliku kaudu, siis viimasel ajal, kui Keskerakond on olnud võimul, on see reeglina muutunud pahatihti otserünnakuks. Kas keegi mäletab mõnda tänase valitsuse ettevõtmist, mida oleks ETV ekraanil püütud kajastada positiivselt? Ehk üksnes Euroopa Liidu eesistumist, sedagi on vaid hambaid kiristades lembemalt kajastatud. Rääkimata Tallinnast ja selle linnavalitsusest, mida nimetatakse korruptsioonipesaks ja stigmatiseeritakse sajal võimalikul kombel. Ehkki 17 aastat riigis võimul olnud Reformierakond muutis tegelikult kogu meie riigi oma parteikassaks. Selle erakonna kriitika oli ETV-s väga pikka aega üldse tabu, millesse hetkeks lõi prao vaid Taavi Rõivase rüselemine Singapuris külmkappide vahel.

Kas ERR-is on kodusõda?

Ei, seal on vabadussõda. Väga paljud tublid ajakirjanikud on aru saanud, et sellise poliitiliselt juhitava institutsiooni jätkumine samal kombel on samasugune maksumaksja raha raiskamine kui EAS-i lillutamine rahva raha eest. Inimestel on veel alles südametunnistust, millest annab märku ka 12 töötaja kiri Rahvusringhäälingu nõukogule. Küsimus pole ammu enam lihtsalt personalipoliitikas ega inimeste kui malenuppudega manipuleerimises, vaid selles, et ERR-i maja sügavusteski on mõistetud, et ühiskonnas toimuvad praegu palju olulisemad arengud, mida veel ei taheta märgata.

Kontekst muutub nii, et enam ei saa ignoreerida meie inimeste tegelikke vajadusi ja pürgimusi Eesti arengu tagamiseks inimlikumas, solidaarsemas, ausamas suunas. Et suure osa, tegelikult enamiku Eesti inimeste valikuid, sealhulgas poliitilisi, ei saa igavesti tembeldada Kremli-meelsuseks ega muuks „mustaks jõuks“, nagu palju aastaid ka Keskerakonda on ERR-is „kujutatud“.

Ükskord saab inimestel villand valedest!

MART UMMELAS,

vabakutseline pensionär

[fotoallkiri]    VILDAKAS PILT: Mart Ummelas tunnistab, et vaatab AK-d sedastamaks kuivõrd kallutatud ja vildakas on see pilt, mis Eesti elust ja ühiskonna arengust seal vaatajaskonnale luuakse. See tendents on viimasel aja veelgi süvenenud.

Jaga |